¹Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.

¹ Woodin banda Absalom na torkoyaŋ da bariyaŋ soola nga boŋ se, nda boro waygu kaŋ yaŋ ga zuru a jine.

²Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: 'Kust linnast sa oled?' Ja kui ta vastas: 'Su sulane on ühest Iisraeli suguharust',

² Absalom mo ga tun za da hinay ka kay birni meyo fonda jarga. A ciya mo, da boro fo gonda nga kalima sanni kaŋ a ga konda bonkoono do zama nga ma ciiti a se, kala Absalom ma bora ce ka ne: «Ni ya kwaara woofo boro no?» Kala nga mo ma ne: «Ay, ni bannya ya Israyla kunda ya-cine boro no.»

³siis ütles Absalom temale: 'Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.'

³ Absalom mo ma ne bora se: «Guna, ni sanno ga boori, a gonda cimi mo, amma i mana boro kulu daŋ bonkoono do kaŋ ga maa ni se.»

⁴Ja Absalom jätkas: 'Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.'

⁴ Absalom ma ne koyne: «Ay! D'a ciya ay no i daŋ alkaali laabo ra, doŋ hala boro fo gonda kalima sanni wala ciiti, a ma kand'a ay do. Ay mo, doŋ ay ga cimi ciiti te a se!»

⁵Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.

⁵ A ciya mo, waato kaŋ boro fo maan zama nga ma sombu a se, kala Absalom ma nga kambe salle ka bora di k'a garba sunsum.

⁶Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.

⁶ Yaadin no Absalom soobay ka te Israyla ra, boro kulu kaŋ ga ba ka koy bonkoono do ciiti ceeciyaŋ se. Yaadin mo no Absalom na Israyla alborey biney bare nd'a.

⁷Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: 'Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!

⁷ Jiiri taaci timmante banda, kala Absalom ne bonkoono se: «Ay ga ni ŋwaaray, ma yadda ay se ay ma koy Hebron k'ay sarti kaŋ ay sambu Rabbi se toonandi.

⁸Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.'

⁸ Zama ay, ni bannya na sarti sambu za ay go Gesur, Suriya laabo ra, ka ne: hala day daahir Rabbi ye ka kande ay Urusalima, waato din gaa ay ga sududu Rabbi se.»

⁹Ja kuningas ütles temale: 'Mine rahuga!' Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.

⁹ Bonkoono ne a se: «Ma koy baani.» A binde tun ka koy Hebron.

¹⁰Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: 'Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!'

¹⁰ Amma Absalom na ma-cararayaŋ daŋ Israyla kundey kulu ra ka ne: «Saaya kaŋ cine araŋ maa hilli karyaŋ, kal araŋ ma ne: ‹Absalom no ga ti bonkooni Hebron ra!.› »

¹¹Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.

¹¹ Alboro zangu hinka mo fatta Urusalima birno ra Absalom banda kaŋ yaŋ i n'i ce no, amma jaŋ-ka-bay ra no i koy. I mana bay hay kulu gaa.

¹²Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.

¹² Absalom donton mo i ma Dawda saawarekasina Ahitofel, Jiloni bora ce nga kwaara ra, danga Jilo nooya, za a go sargay salleyaŋ gaa. Murteyaŋo mo go, a te gaabi, zama waati kulu borey kaŋ yaŋ ga kaa Absalom do go ga tonton day no.

¹³Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: 'Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole.'

¹³ Diya fo mo kaa Dawda do ka ne: «Israyla borey biney bare ka ye Absalom gaa.»

¹⁴Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: 'Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!'

¹⁴ Dawda binde ne nga tamey kulu kaŋ go nga do Urusalima yaŋ se: «Wa tun, iri ma zuru, zama da manti yaadin no boro si no iri ra kaŋ ga yana ka fun Absalom kambe ra. Wa te diraw ciine, a ma si iri gar da waasi, a ma kaŋ iri boŋ da laala ka birno kar da takuba.»

¹⁵Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: 'Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.'

¹⁵ Bonkoono tamey mo ne: «Guna, iri ni tamey go soolante. Iri ga te mo haŋ kaŋ bonkoono ga suuban.»

¹⁶Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.

¹⁶ Bonkoono binde fatta, a almayaaley kulu mo n'a gana. Bonkoono na wayboro fooyaŋ naŋ, ngey boro way kaŋ wahayyaŋ no, zama i ma windo batu se.

¹⁷Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.

¹⁷ Bonkoono fatta mo nga nda borey kulu a banda -- i simba kwaara windi kokoranta do haray.

¹⁸Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.

¹⁸ A tamey kulu mo bisa a banda. Bonkoono doogarey kulu, Kerat sata da Pelet sata, da Jittancey kulu mo, i boro zangu iddu kaŋ yaŋ n'a gana za Gat, i go bonkoono jine.

¹⁹Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: 'Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!

¹⁹ Gaa no bonkoono ne Ittay Jitti bora se: «Ifo se no ni mo goono ga kaa iri banda? Ma ye ka koy ka goro bonkoono banda, zama ni ya yaw no kaŋ zuru ka kaa iri do. Ma ye ka koy ni nango ra.

²⁰Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!'

²⁰ Za kaŋ bi maaniyo no ni kaa, hunkuna a boori ay ma ni daŋ ni ma koy-da-ye te iri banda, za kaŋ ay go ga koy naŋ kaŋ ay ga koy? Kala ni ma bare ka ye nin da ni nya-izey. Suuji nda cimi ma goro ni banda.»

²¹Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!'

²¹ Ittay mo tu bonkoono se ka ne: «Ay ze da Rabbi fundikoono da koyo ay bonkoono fundo mo, haciika naŋ kaŋ koyo ay bonkoono bara, hala buuyaŋ se no wala fundi se no, ay, ni bannya mo ga bara noodin.»

²²Ja Taavet ütles Ittaile: 'Tule siis ja mine edasi!' Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.

²² Dawda ne Ittay se: «Ma koy ka daŋandi.» Kala Ittay Jittanca daŋandi, nga nda nga borey kulu da boro kayney kulu kaŋ yaŋ go a banda.

²³Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.

²³ Laabo me-a-me mo hẽ da jinde beeri, borey kulu mo daŋandi. Bonkoono bumbo na Kidron gooro daŋandi. Jama kulu mo daŋandi ka koy saaji fonda gaa.

²⁴Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.

²⁴ Zadok mo go, a kaa, nga nda Lawitey kulu nga banda. Irikoy sappa sundurko mo go i se ga jare. I na Irikoy sundurko jisi. Abiyatar mo ziji, kala jama kulu fatta birno ra ka ban.

²⁵Ja kuningas ütles Saadokile: 'Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.

²⁵ Bonkoono ne Zadok se: «Ma ye nda Irikoy sundurko birno ra. D'ay du gaakuri Rabbi diyaŋ gaa, a ga ye ka kande ay, a m'a cabe ay se, nga nd'a nangora kulu.

²⁶Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!'

²⁶ Amma d'a ne: ‹Ay si maa ni kaani,› -- guna, ay neeya neewo. A ma te ay se haŋ kaŋ ga kaan nga se.»

²⁷Ja kuningas ütles preester Saadokile: 'Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega!

²⁷ Bonkoono ne Alfa Zadok se: «Ni go ga di, wala? Kala ni ma ye birno ra baani. Araŋ ize hinka neeya ni banda, sanda ni ize Ahimaz, da ni ize Yonata, Abiyatar ize.

²⁸Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks.'

²⁸ Guna, saajo furoyaŋo do no ay goono ga goro kayna hala sanni ma fun araŋ do ka kaa ka seeda ay se.»

²⁹Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.

²⁹ Zadok da Abiyatar binde na Irikoy sundurko sambu ka kond'a Urusalima ka goro noodin.

³⁰Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.

³⁰ Dawda mo kaaru Zeytun Tondi fonda boŋ haray. A ga kaaru, a ga hẽ, a boŋo go daabante, a go ga dira taamu si. Borey kulu kaŋ go a banda, i boŋey go daabanteyaŋ. I ga ziji ka koy, i ga hẽ.

³¹Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures', siis ütles Taavet: 'Issand, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!'

³¹ Boro fo mo ci Dawda se ka ne: «Ahitofel mo go Absalom banda zamba saawara din ra.» Dawda mo ne: «Ya Rabbi, ma Ahitofel saawara bare a ma ciya saamotaray.»

³²Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal.

³² Waato kaŋ Dawda na tudo kaaru, nango kaŋ i ga sududu Irikoy se, kala Husay, Arcita bora kaa ka Dawda kubay. A kwaayo go toorante, kusa mo go a boŋo boŋ.

³³Ja Taavet ütles temale: 'Kui sa tuled koos minuga, siis sa oled mulle koormaks.

³³ Dawda mo ne a se: «Da ni bisa ay banda, ni ga ciya ay se jaraw,

³⁴Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma tahan olla su sulane. Varem olin ma su isa sulane, aga nüüd tahan ma olla sinu sulane - siis sa võid mind aidata ja teha tühjaks Ahitofeli nõu.

³⁴ amma da ni bare ka ye birno ra ka ne Absalom se: ‹Ya bonkoono, ay ga ciya ni bannya. Danga mate kaŋ cine ay goro ni baaba bannya jirbey kaŋ bisa ra, yaadin cine no sohõ mo ay ga ciya ni bannya.› Waato din gaa ni ga hin ka Ahitofel saawarey zeeri ay se.

³⁵Eks ole seal koos sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile!

³⁵ Manti Zadok da Abiyatar go ni se noodin, ngey kaŋ alfagayaŋ no? A ga ciya binde hay kulu kaŋ ni ga maa bonkoono windo ra, kala ni ma ci alfagey se, Zadok nda Abiyatar.

³⁶Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mida te kuulete.'

³⁶ A go, noodin i banda, i gonda ngey ize alboro hinka, Ahimaz, Zadok ize, da Yonata, Abiyatar ize. I do no araŋ ga baaru kulu kaŋ araŋ ga maa samba ay se.»

³⁷Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.

³⁷ Husay, Dawda cora binde kaa ka furo kwaara ra. Absalom mo furo Urusalima ra.