1Kui Taavet oli mäetipust läinud pisut edasi, vaata, siis tuli temale vastu Mefiboseti sulane Siiba paari saduldatud eesliga, kelle seljas oli kakssada leiba, sada rosinakakku, sada viigimarjakakku ja lähker veini.
1 Waato kaŋ cine Dawda kaaru hal a bisa tudo boŋ kayna, kala Ziba, Mefiboset bannya go, a kubay da Dawda. A kande farka hinka nda ngey jejey, buuru kunkuni zangu hinka go farkayey boŋ, da reyzin* fafa zangu fo, da kaydiya ŋwaari ize yaŋ mo zangu, da duvan* humbur fo.
2Kuningas küsis Siibalt: 'Milleks on sul need?' Ja Siiba vastas: 'Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja viigimarjakakud sulastele söömiseks ja vein kõrbes väsinuile joomiseks.'
2 Bonkoono mo ne Ziba se: «Ifo no ga ti ni miila nda jarawey wo?» Ziba mo ne: «Farkayey zama bonkoono almayaaley ma kaaru, buuro da kaydiya ŋwaari izey mo arwasey se, i ma ŋwa, duvan mo borey kaŋ yaŋ lakaw saajo ra se, i ma haŋ.»
3Ja kuningas küsis: 'Aga kus on su isanda poeg?' Ja Siiba vastas kuningale: 'Vaata, tema jäi Jeruusalemma, sest ta ütles: Nüüd annab Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningriigi.'
3 Bonkoono ne: «Man ni koyo ize aro binde?» Ziba ne bonkoono se: «A go Urusalima ga goro, zama a goono ga ne hunkuna Israyla dumo g'a baabo koytara yeti a se.»
4Siis ütles kuningas Siibale: 'Vaata, kõik, mis on Mefiboseti oma, saab sinule.' Ja Siiba ütles: 'Ma kummardan, lase mind armu leida su silmis, isand kuningas!'
4 Waato din gaa bonkoono ne Ziba se: «Guna, hay kulu kaŋ go Mefiboset kambe ra, kulu ni wane no.» Ziba mo ne: «Ay ga sombu ni jine. Ya koyo ay bonkoono, naŋ ay ma du gaakuri ni jine.»
5Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta tuli ja sajatas üha
5 Waato din gaa bonkoono Dawda kaa ka to Ba-Hurim. Kala Sawulu dumey ra boro fo go no kaŋ maa Simey, Gera ize fatta. A fattanta mo a ga kaa, a ga wow.
6ning viskas kividega Taavetit ja kuningas Taaveti kõiki sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja vasakul.
6 Kal a to hal a na Dawda nda Dawda tamey kulu catu nda tondiyaŋ, jama kulu nda wongu borey kaŋ yaŋ go ce gaa, bonkoono kambe ŋwaaro da kambe wow gaa.
7Ja sajatades ütles Simei nõnda: 'Mine ära, mine ära, sina veremees ja kõlvatu!
7 Haŋ kaŋ Simey ci waati kaŋ a go ga wowo te, nga neeya: «Fun noodin, fun noodin, nin kuri bora, boro yaamo wo!
8Issand tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled saanud kuningaks. Issand annab kuningriigi su poja Absalomi kätte. Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees.'
8 Rabbi na Sawulu dumo kuri alhakko kulu bare ka ye ni boŋ, nga kaŋ ni goono ga may a nango ra. Rabbi mo na mayra kulu daŋ ni izo Absalom kambe ra. A go mo, ni zamba ra i na ni ŋwa, zama ni ya kuri boro no.»
9Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: 'Miks tohib see surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!'
9 Noodin binde Zeruwiya ize Abisay ne bonkoono se: «Ifo se no hansi buuko wo ga koyo ay bonkoono wow? Ay ga ni ŋwaaray, ma yadda ay se ay ma daŋandi k'a boŋo dagu a se.»
10Aga kuningas vastas: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad? Kui ta sajatab ja kui Issand on temale öelnud: Sajata Taavetit!, kes siis tohib küsida: Miks sa teed nõnda?'
10 Bonkoono ne: «Ya araŋ Zeruwiya izey, ifo k'ay zaa da araŋ? Za kaŋ a goono ga wow, Rabbi mo ne a se a ma Dawda wow no. To, may no ga ne: ‹Ifo se no ni goono ga woodin te?› »
11Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: 'Vaata, minu oma poeg, kes mu niudeist on välja tulnud, nõuab mu hinge, saati siis nüüd see benjaminlane. Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand on teda käskinud!
11 Dawda ne Abisay nda nga tamey kulu mo se: «Ay izo kaŋ ay hay, a go g'ay fundo ceeci, sanku fa Benyamin boro wo binde? Wa fay d'a. Naŋ a ma wow, zama Rabbi no ka salaŋ a se.
12Vahest Issand vaatab mu viletsuse peale ja vahest Issand tasub mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?'
12 Hambara Irikoy ga guna ka di taali kaŋ i goono ga te ay se. Rabbi mo ma bana ay se da gomni, wowo kaŋ a te ay se hunkuna sabbay se.»
13Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja pildus liiva, olles temaga kohakuti.
13 Yaadin no Dawda nda nga alborey kulu na fonda gana nd'a. Simey mo casu tudo zumbanta kambo gaa, a ga dira, a ga wow. A goono g'a catu nda tondiyaŋ, ka laabu say-say.
14Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures, ja tõmbas seal hinge tagasi.
14 Bonkoono da borey kulu kaŋ yaŋ go a banda mo kaa da farga. A binde fulanzam noodin.
15Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud Jeruusalemma; ja Ahitofel oli koos temaga.
15 Kala Absalom da Israyla jama alborey kulu furo Urusalima ra. Ahitofel mo go a banda.
16Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde, siis ütles Huusai Absalomile: 'Elagu kuningas! Elagu kuningas!'
16 A ciya mo waato kaŋ Husay Arcita bora, kaŋ ga ti Dawda cora kaa Absalom do, kala Husay ne Absalom se: «Irikoy ma bonkoono no aloomar! Irikoy ma bonkoono no aloomar!»
17Aga Absalom ütles Huusaile: 'Niisugune on siis su ustavus oma sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud koos oma sõbraga?'
17 Absalom mo ne Husay se: «Ni gomno nooya ni cora _Dawda|_ se? Ifo se no ni mana koy ni cora banda?»
18Ja Huusai vastas Absalomile: 'Ei, ainult keda Issand ja see rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja selle juurde jääda!
18 Husay ne Absalom se: «Manti yaadin no, amma boro kaŋ Rabbi da jama wo da Israyla jama alborey kulu suuban, ay mo, ay ga ciya a wane. A banda mo no ay ga goro.»
19Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega? Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!'
19 A ne koyne: «May se no a ga hima ay ma may? Manti a izo do haray no bo? Danga mate kaŋ ay may d'a ni baaba jine, yaadin no ay ga goro nd'a ni jine mo.»
20Siis ütles Absalom Ahitofelile: 'Andke nõu, mida peaksime tegema?'
20 Gaa no Absalom ne Ahitofel se: «Kala ni ma ni saawara no, haŋ kaŋ ga hima iri ma te.»
21Ja Ahitofel vastas Absalomile: 'Mine oma isa liignaiste juurde, keda ta on jätnud koda hoidma. Siis saab kogu Iisrael kuulda, et sa oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on, saavad julgust!'
21 Ahitofel mo ne Absalom se: «Kala ni ma margu nda ni baabo wahayey kaŋ yaŋ a naŋ windi batuyaŋ se. Israyla kulu ga maa baaru kaŋ ni ciya fanta hari ni baaba se. Waato din gaa no borey kaŋ yaŋ go ni banda kulu kambey ga te gaabi.»
22Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks oma isa liignaiste juurde kogu Iisraeli silma all.
22 I na tanda fo te Absalom se fu cinaro boŋ, jidan bisa boŋ. Absalom mo margu nda nga baabo wahayey, Israyla kulu jine.
23Ja Ahitofeli nõu, mida ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi Taavetile kui Absalomile.
23 Ahitofel saawara binde kaŋ a saaware jirbey din ra, danga day boro kaŋ na Irikoy sanno hã. Yaadin no Ahitofel saaware kulu bara Dawda nda Absalom kulu se.