1Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.
1 Dawda ize, bonkoono kaŋ go Urusalima*, Waazukwa sanno neeya:
2'Tühisuste tühisus,' ütleb Koguja, 'tühisuste tühisus, kõik on tühine!'
2 Waazukwa ne: «Yaamo no, yaamo no, hari kulu yaamo day no.»
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?
3 Riiba woofo dumi no boro ga du nga goyey kulu kaŋ a te ra beena cire?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.
4 Zamana fo ga bisa, afo mo ga kaa, Amma ndunnya wo go no duumi.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb.
5 Koyne, wayna ga fun, a ga koy ka kaŋ, A ga waasu mo ka ye nango kaŋ a ga fun koyne.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.
6 Haw kar ka ne dandi kamba nda zuray, A ye ka bare ka koy azawa kambe. A ga bare ka windi no-haray waati kulu nga fonda ra, Ka ye ka kaa naŋ kaŋ a fun din.
7Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.
7 Isey kulu goono ga zuru ka koy teeko ra, Kulu nda yaadin teeko mana to. Nangu kaŋ isey fun, Noodin no i ga ye koyne.
8Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
8 Hay kulu ga to da farga ka bisa haŋ kaŋ i ga ci. Mo si kungu nda diyaŋ, Hanga mo si to da maayaŋ.
9Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.
9 Haŋ kaŋ jin ka go no, nga no ga ye ka bara. Haŋ kaŋ i jin ka te, nga mo no i ga ye ka te koyne. Yaadin gaa, hari taji fo si no beena cire.
10Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.
10 Wala hay fo go no kaŋ boro ga du ka salaŋ a boŋ ka ne: «Guna, haya din hari taji no.»? A go no za doŋ me, waato zamaney kaŋ na iri jin ra.
11Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
11 I si fongu nda waato harey, Wala nda wo kaŋ yaŋ g'i banda gana. Borey kaŋ ga kaa kokor banda, ngey mo si fongu i gaa.
12Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.
12 Ay, Waazukwa, ay ya Israyla bonkooni no Urusalima ra.
13Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
13 Ay n'ay boŋ daŋ ay ma ceeci laakal do ay ma hay kulu kaŋ i ga te beena cire fintal. Taabi korno hari no, goyo kaŋ Irikoy no Adam-izey se zama a m'i gooji nd'a.
14Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
14 Ay di goy kulu kaŋ i te beena cire. Guna, i kulu yaamo day no, da haw kaŋ ga faaru gaarayyaŋ.
15Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.
15 A si du ka te i ma haŋ kaŋ jin ka siiri kayandi. Haŋ kaŋ si no mo si lasaabu.
16Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.
16 Ay na saaware te d'ay bina ka ne: «Guna, ay je laakal ra ka bisa borey kulu kaŋ yaŋ n'ay jin ka Urusalima may. Ay bina du laakal da bayray boobo.»
17Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.
17 Ay n'ay laakal daŋ ay ma laakal bay, ay ma follokomtaray nda saamotaray mo bay. Ay di woodin mo haw gaarayyaŋ day no.
18Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.
18 Zama laakal boobo ga kande laakal tunay boobo, Boro kaŋ tonton da bayray mo, a tonton da bine saray.