1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
1 Boro kaŋ wayboro ga hay, a jirbey ya ikaynayaŋ no, Toonante mo no nda taabi.
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
2 Tuuri boosi cine no a ga bangay, A ga ye ka lakaw koyne. Sanda mate kaŋ cine bi go no, A ga bisa, a si duumi bo.
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
3 To, woone dumi boŋ no ni ga ni mo sinji, wala? Ni ga konda ay, iri ma ciiti nda care no?
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
4 May no ga hin ka hari hanno kaa haŋ kaŋ si hanan ra? A koy si no!
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
5 Za kaŋ ni na boro jirbey waadu a se, A handey lasaabuyaŋo mo go ni do, Ni na hirri daŋ a se mo kaŋ a si hin ka bisa a gaa.
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
6 Kala ni ma ni boŋ bare a se, a ma fulanzam, Hal a ma nga zaaro kubandi, Sanda boro kaŋ goono ga sufuray goy te.
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
7 Tuuri kaŋ i pati, I ga du ka laakal dake a gaa hal a ga te kobto koyne, Daahir kay, i si jaŋ a gaa kobto kaynayaŋ.
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
8 Baa day kaŋ a kaajey zeen ganda, A tiksa mo bu noodin laabo ra,
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
9 Kulu nda yaadin hari kaani maayaŋ do no a ga te kobto, Ka kambayaŋ salle sanda tuuri cindey.
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
10 Amma Adam-ize wo, a ga bu no, ka kani ganda. Oho, a ga nga fulanzama taŋ, man no a go koyne?
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
11 Sanda mate kaŋ cine hari ga ziji ka daray teeko ra, Wala sanda gooru kaŋ koogu cine, A haro ga sundu ka ban,
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
12 Yaadin cine no boro mo ga kani, Kaŋ a si ye ka tun koyne. A si ye ka mo hay koyne, kala beeney ma ban. I s'a tunandi nga jirbo gaa mo.
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
13 Hala day ni yadda, doŋ m'ay tugu Alaahara ra, M'ay tugu hala waati kaŋ ni futa bisa. Ma zaari kosu ay se mo, gaa i ma ye ka fongu ay gaa.
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
14 Da boro bu, a ga ye ka funa koyne, wala? Ay tangami jirbey kulu kala ya batu, Hala waati kaŋ ni n'ay barmay.
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
15 Ni ga ce, ay mo ga tu ni se. Ni ga yalla-yalla nda ni kambe goyey.
16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
16 Amma sohõ ni go g'ay gana, ce daara fo-fo. Manti ni goono g'ay guna no, Zama ni m'ay zunubo fonnay?
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
17 Ni n'ay taalo daabu zika ra, Ni g'ay laala daabu-daabu mo.
18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
18 Amma tondi kuuku kaŋ kaŋ, kal a ma halaci. I ga tondi daari hibandi ka kaa nga nango ra.
19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
19 Hari zuru do haray tond'ize yaŋ ga barmay, Hari yaa mo ga ganda laabo nyun ka kusa ku, Yaadin cine no ni mo, ni ga boro beeje wi.
20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
20 Ni bis'a gaabi duumi, kal a ma ban. Ni g'a moyduma barmay k'a sallama.
21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
21 A izey ga du beeray, amma nga ya s'a bay. I ga di kayna mo, a si bay a gaa.
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'
22 Nga boŋ se no a ga maa doori nga gaahamo ra, Nga boŋ se mo no a bine ga sara.»