1Siis rääkis Iiob ja ütles:
1 Ayuba tu ka ne:
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
2 «Waati fo no araŋ g'ay fundo taabandiyaŋo naŋ? Araŋ m'ay bagu-bagu nda sanniyaŋ mo naŋ.
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
3 Sorro way wo kulu araŋ goono g'ay foy no, Haawi mana araŋ di nda mate kaŋ cine araŋ goono g'ay zamba?
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
4 Baa da cimi no ay na taali te, Ay taalo day si bisa ay boŋo boŋ.
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
5 Hala day daahir boŋbeeray no araŋ goono ga cabe ay se, Ka cabe kaŋ ay masiiba no ga ti ay taali dakeyaŋo sabaabu,
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
6 Kulu araŋ ma woodin bay: Irikoy no k'ay zeeri, Nga no ka nga wufa daaru k'ay windi.
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
7 Ay goono ga wurru! Ay goono ga yoy-yoy! toonye sabbay se, Yoy-yoy! amma boro kulu siino ga maa. Ay na gaakasinay ce, amma ay mana du cimi ciiti.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
8 A n'ay fonda kosaray hal ay si du ka bisa, A na kubay sinji ay se fonda gaa.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
9 A n'ay darza kulu kaa ay gaa, Ka boŋtoba kaa ay boŋo gaa.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
10 A n'ay bagu-bagu kuray kulu, ay ban mo. A n'ay beeja dagu mo sanda tuuri-nya.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
11 A na nga futa danjo diyandi ay boŋ, A n'ay ye nga yanjekaarey ra.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
12 A marga satey ga kaa care banda, Ka ngey fonda hanse zama ngey ma wongu nd'ay, I goono ga gata sinji k'ay nangora windi.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
13 A n'ay nya-izey moorandi ay gumo, Ay mo-ka-bayrayey mo n'ay fay waani.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
14 Ay dumey gaze, Ay goray corey mo dinya ay gaa.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
15 Borey kaŋ yaŋ ga zumbu ay kwaara, baa ay koŋŋey mo n'ay himandi sanda yaw cine. Ay ciya i se sanda mebaraw.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
16 Ay g'ay bannya ce, Amma a si tu ay se, Baa ay n'a ŋwaaray da sanni.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
17 Ay funsaro ciya hay fo yaw ay wando se, Ay ciya fanta hari ay nya ize gundey mo se.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
18 Baa zanka kayney go ga donda ay. D'ay tun ka kay, kal i m'ay wow.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
19 Ay saaware corey kulu no k'ay fanta, Ay baakoy mo bare ka wangu ay.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
20 Ay biriyey go ga naagu ay baso nd'ay kuuro gaa. Da cat no ay du ka faaba.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
21 Hay! wa bakar ay se, wa bakar ay se, ya araŋ ay corey, Zama Irikoy kambe n'ay ham.
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
22 Ifo se no araŋ goono g'ay fundo gurzugandi sanda mate kaŋ cine Irikoy goono ga te? Ay gaa-baso mana wasa araŋ se bo?
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
23 Doŋ d'i g'ay sanney hantum! Doŋ day i m'i hantum tira fo ra!
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
24 Doŋ i m'i jabu tondi hantumyaŋ ra hal abada da guuru kalam, K'i kawaatimandi nda bidile.
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
25 Zama ay bay kaŋ ay Fansakwa gonda fundi, Kokor banda mo a ga kay ndunnya boŋ.
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
26 Ay gaaham woone halaciyaŋ banda, Kulu nda yaadin ay gaaham ra, ay ga di Irikoy.
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
27 Ay ga di a mo, ay bumbo, Ay moy no ga di a, manti mo sanda boro fo wane bo. Ay bina go ga yalla-yalla ay ra.
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
28 D'araŋ ne: ‹Mate kaŋ iri g'a fundo gurzugandi nd'a neeya!› Kulu sanno kaajo go ay do.
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'
29 Kal araŋ ma humburu takuba araŋ boŋ se, Zama dukuri ga takuba ciito candi ka kande, Zama araŋ ma bay kaŋ ciiti hane go no.»