1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
1 Zofar Naama bora tu ka ne:
2'Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.
2 «Woodin se no ay fongu-fongu yaŋey ga naŋ ay ma tu, Laakal tunay kaŋ go ay gaa sabbay se.
3Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.
3 Ay maa taali dakeyaŋo kaŋ n'ay haawandi, Amma ay fahama ra no ay biya go ga naŋ ay ma tu.
4Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
4 Ni mana bay kaŋ za doŋ, Za waati kaŋ i na boro daŋ ndunnya ra,
5et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
5 Boro laalo zamuuyaŋ wo, idunguriyo no? Borey kaŋ yaŋ si may Irikoy se mo, i farhã ya mo-ka-mi yaŋ no.
6Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
6 Baa a beera to kala beene, A boŋo mo ma to beene burey gaa,
7ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: 'Kus ta on?'
7 Kulu nda yaadin a ga halaci no, Sanda nga bumbo wuro cine hal abada, Hala borey kaŋ yaŋ di a doŋ ga ne: ‹Day, man no a go?›
8Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.
8 A ga tun ka deesi ka daray sanda hindiri cine, I si ye ka di a koyne. Oho, i g'a gaaray sanda cin hindiri cine.
9Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.
9 Mwa kaŋ di a waato si ye ka di a koyne. A nangora mo si ye ka di a koyne.
10Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
10 A kambey mo ga ngey duura yeti, A izey ga gomni ceeci talkey gaa.
11Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
11 A zankataray biriyey to nda gaabi, Amma nga nd'a no ga kani ganda laabo ra.
12Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
12 Baa laala ga kaan a meyo ra, Wala baa a n'a tugu nga deena cire,
13kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
13 Baa a n'a haggoy, a mana yadda nga m'a taŋ, Amma a n'a gaay nga me ra hala ka kaa sohõ,
14muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.
14 Kulu nda yaadin a ŋwaaro ga bare a gunda ra ka ciya gondi naaji a ra.
15Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.
15 A na arzaka gon, a ga ye k'a yeeri koyne. Irikoy no ga naŋ a m'a mun ka kaa nga gunda ra.
16Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.
16 A ga firsa naaji sunsum, Gondi deene no g'a zeeri.
17Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.
17 A si hari zuray goorey guna, Danga yu nda ji isey kaŋ yaŋ ga zuru nooya.
18Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
18 Haŋ kaŋ a taabi ka du, Kal a ma ye k'a no, a s'a gon bo. A si farhã mo nda nga duura yulwayaŋ.
19Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
19 Za kaŋ a na talkey kankam k'i furu mo, A windo, manti nga no k'a cina, A n'a kom no da gaabi kwaaray.
20Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
20 Zama a biniya ra a si laakal kanay bay, Haŋ kaŋ a ga ba gumo kulu no a si du ka baa afo faaba.
21Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.
21 Hay kulu si no kaŋ n'a biniya yana, Woodin se no a arzaka si duumi.
22Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.
22 A arzaka yulwanta ra no a ga di kankami. Taabi hankoy kulu kambey ga kaŋ a boŋo boŋ.
23Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
23 A goono ga soola ka nga gunda toonandi nooya, Kala Irikoy ma nga futay korna gusam a boŋ. A g'a dooru a boŋ sanda hari cine, Woodin mo no ga ciya a ŋwaari.
24Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
24 A go zuray ra guuru wongu jinay se, Kala guuru-say biraw hayyaŋ g'a fun,
25viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.
25 I goono g'a dagu, kal a ma fatta banda haray, Oho, hangaw deena kaŋ ga nyaale din ga fatta a tayo ra. Humburkumay kaa a gaa nooya.
26Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.
26 I na kubay hinne jisi a arzaka se. Danji kaŋ boro kulu mana funsu no ga bora din ŋwa. Danjo ga haŋ kaŋ cindi a nangora ra ŋwa.
27Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.
27 Beeney g'a laala fisi ka kaa taray, Ganda mo ga tun nga ma kond'a kalima.
28Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.
28 A windo nafa ga say ka bambari Irikoy futa zaaro ra.
29See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.'
29 Woodin yaŋ kulu laalakoy baa no Irikoy kambe ra, A tubo nooya kaŋ Irikoy waadu a se.»