1Siis rääkis Iiob ja ütles:
1 Ayuba tu ka ne:
2'Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
2 «Wa hanga jeeri nda himma ka maa ay sanno, Woone mo ma ciya araŋ suurandiyaŋ hari.
3Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
3 Wa naŋ, ay mo ma salaŋ. D'ay salaŋ ka ban, Gaa araŋ mo ma soobay ka araŋ hahaaray sanney te.
4Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
4 Ay wo, ay kalima ga margu nda boro no? Ifo no g'ay ganji ya suuru-jaŋay te binde?
5Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
5 W'ay guna ka soobay ka dambara! Wa araŋ kambey daŋ mo ka araŋ meyey daabu.
6Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
6 Baa waati kaŋ ay ga fongu, kala ya kankam, Ay gaahamo kulu ma gasi.
7Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
7 Ifo se no boro laaley ga gay da fundi, I ma zeen, oho, i ma beeri mo da hin?
8Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
8 I ga di ngey banda go ga sinji ngey nangey ra. I moy ga di ngey gunda izey.
9Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
9 I nangorayey go baani samay, Humburkumay kulu si no, Irikoy goobo mo s'i kar.
10Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
10 I yeejey ga gunde daŋ, i si fappe, I haw wayey ga hay, i si te gunde hasaraw,
11Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
11 I ga ngey ize kayney donton, sanda kuru no, I izey go ga sar ka zimbi.
12Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
12 I goono ga doon ka goojey da moolo beeri yaŋ kar, I ga farhã waati kaŋ i ga maa seese jinde,
13Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
13 I goono ga ngey goray te nda arzaka. Amma sahãadin-sahãadin i ga gunguray ka koy Alaahara.
14Nad ütlevad Jumalale: 'Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
14 Ngey binde no ga ne Irikoy se: ‹Fay da iri, Zama iri si ba iri ma ni muraadey bay.
15Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?'
15 May no ga ti Hina-Kulu-Koyo hala iri ma may a se? Nafa woofo no iri ga du d'iri na adduwa te a gaa?›
16Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
16 Guna, i arzakey, manti i kambey ra no a go bo! Borey laaley saawara din ga mooru ay.
17Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
17 Sorro marge no boro laaley fitilley bu? Sorro marge no masiiba ga kaŋ i boŋ? Sorro marge mo no Irikoy ga bine saray zaban i se nga futa ra?
18et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
18 Sorro marge mo no i ga ciya sanda bari subu kaŋ go haw jine? Wala danga du kaŋ hari haw bambata goono ga hamay ka kond'a?
19Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
19 Araŋ wo go ga ne: ‹Irikoy ga boro laala alhakko jisi a izey se.› Dambe day a ma bana boro laalo bumbo gaa, Zama a ma du ka bay!
20Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
20 Naŋ nga bumbo moy ma di nga halaciyaŋo, Nga bumbo din mo ma Hina-Kulu-Koyo futa haŋ.
21Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
21 Zama a saalay go nga windo gaa a buuyaŋo banda, wala, Waati kaŋ a handey lasaabuyaŋo gaze?
22Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
22 Boro kaŋ ga Irikoy dondonandi bayray, a go no, wala? Za kaŋ Irikoy ga beena ra waney ciiti.
23Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
23 Boro fo ga bu nga gaabo bindi ra, A fundo go fulanzamay ra, fitina si,
24reied lihavad ja kondid täis üdi.
24 A gaasey ga to da wa, A biriyey londi mo igani no.
25Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
25 Afo mo ga bu nga fundo gurzuga ra, A mana kaani taba baa ce fo.
26Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
26 I kulu afolloŋ no, ganda laabo ra no i ga kani, Nooni no g'i daabu.
27Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
27 Guna, ay na araŋ fonguyaŋey bay, Da me-hawyaŋey kaŋ araŋ goono ga te ay boŋ, Miila laalo waney.
28Sest te küsite: 'Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?'
28 Zama araŋ go ga ne: ‹Man mayraykoyo windo? Man windo din kaŋ ra boro laaley goro waato?›
29Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
29 Araŋ mana dirakoy hã bo? Araŋ mana i seedey bay no,
30et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
30 Kaŋ i ga boro laalo fay waani masiiba zaari ra? I g'i kaa kambe mo futay zaari ra no?
31Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
31 May no g'a daa cabe a se taray kwaaray? Wala may no g'a goyo alhakko bana a se?
32Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
32 Kulu nda yaadin, borey g'a sambu ka kond'a saaray do. I ga haggoy d'a saara mo hal a ma boori.
33Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
33 Gooru gu-guwey ga kaan a se, Borey kulu mo ga gana a banda, Sanda ngey kaŋ yaŋ jin, i bisa haŋ kaŋ ga lasaabu.
34Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.'
34 Ifo se no binde araŋ goono g'araŋ kunfayaŋ yaamo wo te ay se, Za kaŋ sanney kaŋ araŋ goono ga kande yaŋ, I ra hay kulu mana cindi kala tangari?»