1Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
1 Ayuba ye ka nga misa sambu ka ne:
2'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
2 «Doŋ d'ay go mate kaŋ ay go waato, handu bandey ra! Sanda jirbey kaŋ ra Irikoy go ga haggoy d'ay,
3kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
3 Saaya kaŋ cine a fitilla ga kaari ay boŋ, A kaaro ra mo no ay ga dira kubay ra.
4et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
4 Doŋ day ya ye ka te mate kaŋ cine ay go waato kaŋ ay ya sahãkooni no, Waato kaŋ Irikoy corotara g'ay nangora batu!
5kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
5 Saaya din ra Hina-Kulu-Koyo go ay banda jina, Ay izey mo go g'ay windi.
6kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
6 Saaya din cine i g'ay ce taamey nyun nda haw ji, Tondi mo go ga ji dooru ay se danga gooru cine.
7Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
7 Saaya din cine, kaŋ ay ga fatta ka koy gallu meyo gaa, Ay g'ay nangora soola batama windanta ra,
8siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
8 Arwasey ga di ay, i ga tugu, Dottijey mo ga tun ka kay.
9pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
9 Mayraykoyey na sanney naŋ, I na kambe dake ngey meyey gaa ka dangay siw!
10vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
10 Boro beerey jindey dangay, I deeney naagu i daaney gaa.
11Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
11 Waato, hanga kaŋ maa ay se g'ay sifa, Saaya kaŋ mo di ay mo, a g'ay seeda.
12sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
12 Zama ay na alfukaaru kaŋ hẽ faaba, Nga nda alatuumi mo kaŋ sinda gaako.
13Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
13 Boro kaŋ go buuyaŋ me gaa albarka zumbu ay gaa. Ay na wayboro kaŋ kurnye bu bine daŋ a ma doon farhã sabbay se.
14Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
14 Ay na adilitaray daŋ, a ciya ay se bankaaray. Ay cimo go sanda kwaay, boŋtobay mo no.
15Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
15 Ay ciya danaw se mo, Ay ya ce no simbarko se.
16Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
16 Ay ya baaba no alfukaaru se. Boro kaŋ ay s'a kalima bay mo, ay n'a fintal.
17Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
17 Ay na boro laaley hinjey ceeri-ceeri, K'a duure hamay ka kaa a hinjey game ra.
18Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
18 Gaa mo ay ne: ‹Ay ga bu ay fito ra, Ay ga naŋ ay jirbey ma baa sanda taasi cine.›
19Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
19 Ay kaajo mo salle ka guna naŋ kaŋ hari go, Harandaŋ mo go ay kambey boŋ cino kulu.
20Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'
20 Darza taji no ay se waati kulu, Ay birawo mo go ga tajandi ay kambe ra.
21Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
21 Ay se no borey doona ka hanga jeeri, I goono g'ay batu. I dangay siw, k'ay saawara hangan.
22Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
22 Ay salaŋ ka ban yaŋ banda boro cindey kulu si ye ka salaŋ, Ay sanney ga dooru i boŋ.
23Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
23 I n'ay batu sanda mate kaŋ boro ga beene hari batu, I na ngey me fiti danga heemar hari sabbay se.
24Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
24 Ay na mumusu taŋ i se saaya kaŋ cine i go sikka ra, I mana ay moyduma kaaro ye hay fo kayna bo.
25Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.
25 Ay na fondo suuban i se, ay go jine boro goray ra. Wongu marga ra ay goro sanda bonkooni, Sanda boro kaŋ ga bine saraykoyey yaamar cine.