1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
1 Kala Elifaz Teman bora tu ka ne:
2'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
2 «D'i ceeci i ma salaŋ da nin, ni si dukur, wala? Day may no ga hin ka dangay?
3Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
3 A go, nin wo, ni na boro boobo yaamar, Ni na kambe londi-buunay-koyey gaabandi.
4Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
4 Ni sanney doona ka borey kaŋ ga ba ka kaŋ kayandi, Borey kaŋ yaŋ kangey londi bu, ni n'i gaabandi.
5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
5 Amma sohõ kaŋ a kaa ni gaa, ni gaze, wala? Kaŋ a lamba ni gaa, ni laakalo tun, wala?
6Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
6 Ni Irikoy cimandiyaŋo mana wasa ni se deyaŋ, bo? Ni fundo adilitara mo mana wasa ni se beeje hari, bo?
7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
7 Ma fongu day, ay ga ni hã, Boro kaŋ sinda taali doona ka halaci, wala? Wala man no i na adilante pati ce fo?
8Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
8 Ay diyaŋ gaa, borey kaŋ yaŋ ga laala fansi ka fari soola, Da borey kaŋ yaŋ ga taabi duma, I ga haŋ kaŋ i duma din wi heemar.
9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
9 Irikoy funsaro no g'i halaci, A futay dunga no g'i ŋwa.
10Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
10 Muusu beeri ga dundu, Muusu izey mo ga follay jinde tunandi, Amma muusu daŋ kaso hinjey no ga ceeri.
11Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
11 Muusu beeri futo ga bu ham jaŋay se, Muusu way izey mo ga say-say.
12Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
12 Han fo i na sanni fo ciinay te ay se. Ay hanga maa ciina din.
13öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
13 Cin hindiri fonguyaŋ ra no, Saaya kaŋ cine jirbi tiŋo ga boro di.
14Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
14 Kala humburkumay da gaaham jijiriyaŋ n'ay di, A n'ay gaa biriyey kulu jijirandi mo.
15Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
15 Kala biya fo gaaru ka bisa ay jine. Ay gaa-haabiya kulu kay.
16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
16 Haya din binde ye ka kay, Amma ay mana hin k'a himando fayanka. Himandi fo go ga kay ay jine. Sum! Kal ay maa jinde kaŋ ne:
17'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'
17 ‹Boro kaŋ ga bu, A adilitara ga bisa Irikoy wane no? Boro beeri ga ciya hanante ka bisa nga Takakwa, wala?
18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
18 Guna, a mana nga tamey te deyaŋ hari, A malaykey mo, a na taali dake i boŋ,
19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
19 Sanku fa binde woone yaŋ kaŋ goono ga goro laabu fuyaŋ ra, Borey kaŋ yaŋ i ganda sinjiyaŋ si kala laabu bulungu ra, Ngey kaŋ yaŋ i g'i mutukuru danga naana-baano cine.
20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
20 Susuba nda wiciri kambu game ra no i g'i bagu-bagu, I ga halaci hal abada, boro kulu si saal.
21Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
21 I n'i fundi korfa pati, I ga bu laakal-jaŋay ra mo.›