¹Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.

¹ Kaari! Wura ciya ibi. Wura kaŋ hanan d'i kulu barmay. I na nangu hananta tondey gusam fondey gaarey kulu ra.

²Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!

² Sihiyona ize darzantey kaŋ waato i darza ga saba nda wura hansante, A go, i n'i himandi sanda botogo foobuyaŋ, Kusu cinako kambe goy.

³Ðaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.

³ Baa zoŋey ga ngey fafa no, I ga ngey izey naanandi, Amma ay jama ize wayo te bine-bi sanda saajo ra taatagayey cine.

⁴Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.

⁴ Attaciriya kaŋ go ga naan, A deena go ga naagu a daana gaa jaw maayaŋ sabbay se. Zankey go ga ŋwaari ŋwaaray, Amma boro kulu si zaban i se.

⁵Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.

⁵ Borey kaŋ waato i ga ndunnya kaani maayaŋ ŋwaari ŋwa, Sohõ i go ga halaci fondey boŋ. Ngey mo kaŋ i biiri sanda bonkooni izeyaŋ, Sohõ i go ga fisi begunu ganday.

⁶Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.

⁶ Zama ay jama ize wayo taalo alhakko bisa Saduma* zunubo alhakko, Kwaara kaŋ i zeeri fap! folloŋ! Baa kaŋ boro kulu mana kambe dake a gaa.

⁷Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.

⁷ A boro beerey bisa neezu* hanan yaŋ, I bisa wa gani kwaaray yaŋ mo. I gaahamey bisa koral* ciray yaŋ caw, I n'i ziiri sanda safir* tondiyaŋ.

⁸Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.

⁸ Amma sohõ i alhaaley bi da kusu banda, Boro si baa i bay fondey gaa. I kuurey sukum ka naagu i biriyey gaa, A koogu sanda bundu cine.

⁹Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.

⁹ Boro ma bu nda takuba baa a ma bu da haray. Hara g'a kombandi, a ga komso mo fari nafa-jaŋay sabbay se.

¹⁰Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.

¹⁰ Wayborey kaŋ biney ga baan, I kambey no ka ngey izey hina. I ciya i se ŋwaari ay jama ize wayo halaciyaŋo ra.

¹¹Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.

¹¹ Rabbi na nga dukuro toonandi, A na nga futay korna gusam. A na danji daŋ Sihiyona gaa kaŋ n'a ton kal a tiksa gaa.

¹²Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.

¹² Ndunnya bonkooney da ndunnya gorokoy kulu mo, doŋ i si ta hal a ga hin ka te yanjekaari nda ibare ma furo Urusalima* meyey ra.

¹³See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.

¹³ Amma woodin te a annabey zunubey sabbay se, D'a alfagey goy laaley sabbay se, Ngey kaŋ na adilanteyaŋ kuri mun gallo ra.

¹⁴Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.

¹⁴ Sohõ i goono ga dira ka tatanji kwaara fondey ra sanda danawyaŋ. Kuri n'i ziibandi hal a to naŋ kaŋ boro kulu s'i bankaarayey ham.

¹⁵'Hoidke eest! Roojane!' hüüti nende kohta. 'Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!' Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: 'Nad ei tohi jääda siia kauemaks!'

¹⁵ Borey wurru i gaa ka ne i se: «Ya araŋ ziibikoyey, wa tun, wa koy! Wa tun ka koy, wa si lamba iri gaa!» Ngey mo zuru, i soobay ka dira ka tatanji. Dumi cindey ra borey goono ga ne: «I si ye ka goro noodin koyne.»

¹⁶Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.

¹⁶ Rabbi futa n'i say-say, A si ye k'i saal koyne. Borey baa si da alfagey beera, I mana gomni te arkusey se mo.

¹⁷Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.

¹⁷ Iri wo, iri moy gaze, Zama gaakasinay kaŋ iri hangan ya yaamo no. Iri na mo daaru ka guna hala ndunnya dumi go no -- amma a si hin ka faaba te.

¹⁸Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!

¹⁸ I goono ga iri ce daarey gana, Kal iri si hin ka baa furo iri kwaarey fondey ra. Iri bananta maan, iri jirbey kubay, iri kokora kaa.

¹⁹Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.

¹⁹ Iri gaaraykoy waasu nda zeeban kaŋ ga deesi beene. I n'iri kankam da gaarayyaŋ tondi kuukey boŋ, I na gumandiyaŋ te iri se mo saajey ra.

²⁰Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: 'Tema varjus me elame paganate seas!'

²⁰ Iri niiney ra funsuyaŋo, Kaŋ ga ti Rabbi wane suubananta, Nga kaŋ iri ne a biyo cire no iri ga goro dumi cindey ra, I n'a di ngey guusu hirrimo ra.

²¹Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.

²¹ Ya nin, Edom ize wayo, ni ma farhã. Nin kaŋ goono ga goro Uz laabo ra, ma te bine kaani. Amma haŋ-gaasiya din ga bisa kal a ma koy ni do. Ni mo ga haŋ ka bugu, ka ni boŋ kaa koonu.

²²Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.

²² Ya nin, Sihiyona ize wayo, ni laalayaŋo alhakko kubay. Rabbi si ye ka konda nin tamtaray koyne. Ya nin, Edom ize wayo, a ga ni laala alhakko bana ni gaa, A ma ni zunubey gundo fisi ka kaa taray mo.