1Massalase Aguri, Jake poja sõnad; nõnda ütleb see mees Iitielile, Iitielile ja Uukalile:
1 Agur, Yake izo sanney, jawaabi no: Bora ne: «Ay n'ay boŋ fargandi, ya Irikoy. Ay n'ay boŋ fargandi, ay ban mo.
2'Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust
2 Zama ay bisa boro kulu alman alhaali, Ay sinda boro dumi fahamay.
3ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.
3 Ay mana laakal dondon, Ay sinda hananyaŋ bayray mo.
4Kes on läinud taevasse ja on sealt alla tulnud? Kes on kogunud tuule oma pihkudesse? Kes on mähkinud vee vaibasse? Kes on paigale pannud kõik maaääred? Mis on ta nimi ja mis on ta poja nimi? Küllap sa tead!
4 May no ka kaaru beena ra yongo ka ye ka zumbu koyne? May no ka haw kaŋ ga faaru margu-margu nga kambe faata ra? May no ka hari haw nga kwaayo ra? May no ka ndunnya kulu meyey tabbatandi? Mate a maa, mate a izo mo maa, da ni ga bay?
5Jumala iga sõna on selge, tema on kilbiks neile, kes otsivad kaitset temalt.
5 Irikoy sanni kulu neesante no, Nga wo koray no borey kaŋ ga de a gaa se.
6Ära lisa midagi tema sõnadele, et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!
6 Ma si tonton a sanney gaa, Zama a ma si deeni ni gaa, I ma ni gar mo tangarikom no.
7Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren:
7 Hari hinka no ay ceeci ni gaa, Ma si wangu nd'ey ay se, hala ay ga bu.
8pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga,
8 Ma me sanni yaamo nda tangari sanni moorandi ay. Ma s'ay no talkataray wala arzaka duure. M'ay ŋwaayandi nda ŋwaari kaŋ ga saba nd'ay laamo.
9et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: 'Kes on Issand?' või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.
9 Ay ma si kungu ka ni kakaw ka ne: ‹May no ga ti Rabbi?› Ay ma si talka mo, hala ay ma zay k'ay Irikoyo maa sara.
10Ära laima sulast ta isandale, et ta ei kiruks sind ja sina ei jääks süüdlaseks!
10 Ma si bannya mimanda a windikoyo se, Zama a ma si ni laali, I ma ni lasaabu taali-teeri mo.
11On neid, kes neavad oma isa ega õnnista oma ema.
11 Izeyaŋ go no kaŋ i zamana ra i ga ngey baabo laali, I si ngey nyaŋo sifa mo.
12On neid, kes iseenese silmis on puhtad, kuid ei ole oma saastast puhtaks pestud.
12 Izeyaŋ go no kaŋ ga hanan ngey boŋ diyaŋ gaa, Kulu nda yaadin i mana nyumay ngey kazaamatara gaa.
13On neid - ah, kui ülbed on nende silmad ja kui kõrgele on tõstetud nende silmalaud.
13 Izeyaŋ go no kaŋ i mo gaa boŋbeera sinda misa! I moy mo, beene no i go.
14On neid, kelle hambad on mõõgad ja lõualuud noad, et süüa viletsaid maalt ja vaeseid inimeste hulgast.
14 Izeyaŋ go no kaŋ hinjey ga hima takubayaŋ. I workondey mo danga zaamayaŋ cine no, Zama i ga talkey ŋwa i ma ban ndunnya ra, Laamikoyey mo ma ban borey ra.
15Verekaanil on kaks tütart: 'Anna! Anna!' Kolm asja on, mis ei saa täis, neli, mis ei ütle: 'Küllalt!':
15 Ndollim gonda nga ize way hinka, I maayey ga ti: ‹W'ay no!› da ‹W'ay no!› Hari hinza go no kaŋ yaŋ si kungu abada, Oho, hala mo itaaci kaŋ yaŋ si ne: ‹A wasa.›
16surmavald, viljatu üsk, maa, mis ei saa küllaldaselt vett, ja tuli, mis iialgi ei ütle: 'Aitab!'
16 Alaahara da waygunu gunde, Da laabu kaŋ si kungu nda hari, Da danji. I si ne: ‹A wasa.›
17Silma, mis irvitab isa ja põlgab ema sõna kuulamist, peavad kaarnad jõe ääres välja nokkima ja kotka pojad sööma.
17 Mo kaŋ na nga baaba hahaara, A donda nga nyaŋo ganayaŋ mo, Gooro ra gaarey g'a dagu-dagu, Zeeban izey mo g'a ŋwa.
18Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista:
18 Hari hinza go no kaŋ n'ay dambarandi, Hala i bisa ay gaabi, Oho, hala mo itaaci kaŋ ay mana i bay. Ngey neeya:
19kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde.
19 Zeeban deesiyaŋ beene batama ra, Da gondi diraw tondi boŋ, Da hi diraw teeku bindi ra, Da arwasu teerey wandiyo do.
20Niisugune on abielurikkuja naise tee: ta sööb ja pühib suu puhtaks ning ütleb: 'Ma pole kurja teinud!'
20 Wayboro kaŋ ga zina, a teerey neeya: A ga ŋwa, a ma nga me tuusu, a ma ne: ‹Ay mana goy laalo kulu te!›
21Kolme asja all väriseb maa, jah, nelja all, mida see ei suuda taluda:
21 Hari hinza sabbay se no ndunnya ga jijiri, Hala itaaci se zaati, kaŋ yaŋ a si hin ka suuru nd'ey:
22sulase all, kui ta saab kuningaks, ja jõleda all, kui tal on külluses leiba,
22 Da bannya te bonkooni, Da saamo kungu nda ŋwaari,
23vihatud naise all, kui ta saab mehele, ja teenija all, kui ta kõrvale tõrjub oma emanda.
23 Da wayboro kaŋ i dond'a hiiji, Da koŋŋa na nga fu-koyo tubu.
24Need neli on küll kõige pisemad maa peal, aga ometi on nad targemad kui targad:
24 Hari taaci go no kaŋ yaŋ ga kayna ndunnya boŋ, Amma i gonda laakal gumo:
25sipelgad on väeti hulk, ometi valmistavad nad suvel oma leiva;
25 Nkondo izey manti gaabikooniyaŋ no, Kulu nda yaadin i ga ngey ŋwaaro soola kaydiya ra.
26kaljumägrad on jõuetu hulk, ometi teevad nad oma kodud kaljusse;
26 Tondi-boŋ-hansey ya jama no kaŋ sinda gaabi, Amma i ga ngey windey te tondey ra.
27rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja;
27 Do-izey sinda bonkooni, Amma i ga dira sata-sata.
28sisalikku võib püüda kätega, ometi leidub teda kuninga paleedes.
28 Citta ga di nda nga kambe izey, A go mo koyey faadey ra.
29Neid on kolm, kelle astumine on rühikas, jah, neljal on rühikas käik:
29 Hari hinza go no kaŋ yaŋ ga zankam ngey dirawey ra, Oho, hala itaaci zaati, Kaŋ yaŋ ga zankam ngey dirawey ra:
30lõvi, kangelane loomade seas, kes ei tagane kellegi eest;
30 Muusu beeri kaŋ gonda gaabi ka bisa ganji hamey kulu, A si kamba boro kulu se.
31uhkeldav kukk või sikk, ja kuningas, kes sammub oma rahva ees.
31 Da wongu bari gu mo, da hincin jindi, Da bonkooni da nga wongu marga mo.
32Kui sa oled hoobeldes rumal olnud, siis mõtle järele, käsi suu peal!
32 Da ni na saamotaray te ka ni boŋ beerandi, Wala da ni na hari laalo fongu, Kala ma ni kambe dake ni meyo gaa.
33Sest piima kirnumisest saab võid, nina nuuskamisest tuleb verd ja viha õhutamisest puhkeb riid.'
33 Zama wa karyaŋ ga kande ji, Niine musayyaŋ mo ga kande kuri, Yaadin mo no futay kankamandiyaŋ ga kande yanje.»