¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

¹Then Job answered,

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

²“Truly I know that it is so, but how can man be just with God?

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

³If he is pleased to contend with him, he can’t answer him one time in a thousand.

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁴God who is wise in heart, and mighty in strength: who has hardened himself against him, and prospered?

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁵He removes the mountains, and they don’t know it, when he overturns them in his anger.

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁶He shakes the earth out of its place. Its pillars tremble.

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁷He commands the sun, and it doesn’t rise, and seals up the stars.

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁸He alone stretches out the heavens, and treads on the waves of the sea.

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

⁹He makes the Bear, Orion, and the Pleiades, and the rooms of the south.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹⁰He does great things past finding out; yes, marvelous things without number.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹¹Behold, he goes by me, and I don’t see him. He passes on also, but I don’t perceive him.

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹²Behold, he snatches away. Who can hinder him? Who will ask him, ‘What are you doing?’

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹³“God will not withdraw his anger. The helpers of Rahab stoop under him.

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁴How much less shall I answer him, And choose my words to argue with him?

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁵Though I were righteous, yet I wouldn’t answer him. I would make supplication to my judge.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁶If I had called, and he had answered me, yet I wouldn’t believe that he listened to my voice.

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁷For he breaks me with a storm, and multiplies my wounds without cause.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁸He will not allow me to catch my breath, but fills me with bitterness.

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

¹⁹If it is a matter of strength, behold, he is mighty! If of justice, ‘Who,’ says he, ‘will summon me?’

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²⁰Though I am righteous, my own mouth shall condemn me. Though I am blameless, it shall prove me perverse.

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²¹I am blameless. I don’t respect myself. I despise my life.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²²“It is all the same. Therefore I say he destroys the blameless and the wicked.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²³If the scourge kills suddenly, he will mock at the trial of the innocent.

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁴The earth is given into the hand of the wicked. He covers the faces of its judges. If not he, then who is it?

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁵“Now my days are swifter than a runner. They flee away, they see no good,

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁶They have passed away as the swift ships, as the eagle that swoops on the prey.

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁷If I say, ‘I will forget my complaint, I will put off my sad face, and cheer up;’

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁸I am afraid of all my sorrows, I know that you will not hold me innocent.

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

²⁹I shall be condemned. Why then do I labor in vain?

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³⁰If I wash myself with snow, and cleanse my hands with lye,

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³¹yet you will plunge me in the ditch. My own clothes shall abhor me.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³²For he is not a man, as I am, that I should answer him, that we should come together in judgment.

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³³There is no umpire between us, that might lay his hand on us both.

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁴Let him take his rod away from me. Let his terror not make me afraid;

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.

³⁵then I would speak, and not fear him, for I am not so in myself.