1Nyt Job sanoi:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2-- Kuinka kauan te aiotte ahdistaa minua, ruhjoa minua puheillanne?
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3Kerran toisensa jälkeen olette minua pilkanneet, te ette häpeä piinata minua.
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4Jos olisinkin rikkonut, minuahan se vain koskee.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Jos luulette, että voitte asettua yläpuolelleni, osoittakaa, että olen ansainnut tämän häpeän!
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6Ettekö te näe, että Jumala on tehnyt väärin minua kohtaan? Hän viritti minulle verkkonsa.
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7Jos huudan: "Tämä on väärin!", kukaan ei minua kuule, jos pyydän oikeutta, kukaan ei vastaa.
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8Jumala on pystyttänyt tielleni kivivallin, en pääse siitä yli, kaikki polkuni hän on peittänyt pimeään.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9Hän on riistänyt minulta kunnian ja arvon, hän on temmannut päästäni seppeleen.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10Joka puolelta hän minua raastaa, minä olen mennyttä, hän repäisee pois minun toivoni kuin puun maasta.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11Hänen vihansa on syttynyt, hän pitää minua vihollisenaan.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12Hänen joukkonsa tulevat yhtenä rintamana, joka puolelle ne rakentavat valleja, ne piirittävät minun majani.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Omat veljeni ovat jättäneet minut yksin, ystäväni ovat minusta vieraantuneet.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14Läheiseni ja tuttavani pysyvät poissa, muukalaiset, jotka otin kattoni alle, ovat unohtaneet minut.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15Orjattareni vieroksuvat minua, olen heille outo.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16Kutsun palvelijaani, mutta häntä ei kuulu, ei vaikka minä pyytämällä pyydän.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Minun henkeni haisee -- vaimoni inhoaa sitä, omat veljeni sanovat: "Hän löyhkää."
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18Pahaiset kakaratkin minua halveksivat. Kun nousen seisomaan, he ovat heti ilkkumassa.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19Oma ystäväpiirini inhoaa minua, nekin, joita minä rakastin, torjuvat minut.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Minä olen pelkkää luuta ja nahkaa, hampaani paljastuvat ikenien alta.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Säälikää minua, säälikää, te, jotka olette ystäviäni! Jumalan käsi on koskenut minuun.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22Miksi tekin vainoatte minua, yhdessä Jumalan kanssa? Ettekö ole jo kylliksi minua kalvaneet?
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23Kunpa minun sanani kirjoitettaisiin muistiin, kunpa ne talletettaisiin kirjaan,
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24uurrettaisiin kallioon ikuisiksi ajoiksi taltalla hakaten, lyijyllä piirtäen!
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Minä tiedän, että lunastajani elää. Hän sanoo viimeisen sanan maan päällä.
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26Ja sitten, kun minun nahkani on riekaleina ja lihani on riistetty irti, minä saan nähdä Jumalan,
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27saan katsella häntä omin silmin, ja silmäni näkevät: hän ei ole minulle outo! Tätä minun sydämeni kaipaa.
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28Mutta te sanotte: "Kuinka puristamme hänestä totuuden esiin? Syyllinen hän joka tapauksessa on."
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
29Pelätkää toki miekkaa! Tuollainen kovuus on synti, joka ansaitsee kuoleman. Muistakaa: on olemassa tuomari.
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'