1(H2:2)Tuhon tuoja marssii sinua vastaan, Ninive. Aseta vartiot paikoilleen! Tähystä tietä! Vyötä kupeesi, kokoa kaikki voimasi!
1Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema kuulutab rahu. Pühitse, Juuda, oma pühi! Tasu oma tõotused! Sest iialgi enam ei tule su kallale nurjatu - ta hävitatakse sootuks.
2(H2:3)Nyt Herra palauttaa Jaakobin suuruuden ja myös Israelin suuruuden, vaikka niiden maat on hävitetty ja viinitarhat tuhottu.
2Pillutaja tuleb su vastu. Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta jõud hästi kokku!
3(H2:4)Sankarien kilvet hohtavat punaisina, soturit on puettu purppuraan, vaunujen teräs säkenöi kuin tuli. Taistelu lähestyy, hevoset korskuvat.
3Sest Issand taastab Jaakobi suuruse nagu Iisraeli suuruse, kuigi rüüstajad on rüüstanud neid ja on hävitanud nende võsud.
4(H2:5)Vaunut syöksyvät kaduille, ryntäävät toreilla sinne tänne, loistavat kuin soihdut, kiitävät kuin salamat.
4Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise purpurpunaseis riideis; ta määratud päeval on sõjavankrid otsekui tõrvikute tuli ja ratsud on rahutud.
5(H2:6)Kaupungin päälliköt kutsutaan koolle, he juoksevat, kompastelevat ja kiirehtivät muureille. Mutta hyökkäystorni on jo paikoillaan.
5Vankrid kihutavad tänavail, tormavad turgudel sinna ja tänna; need paistavad tõrvikuina, sähvivad otsekui välgud.
6(H2:7)Virralle johtavat portit avataan, ja palatsi huojuu.
6Tema vägevad kutsutakse kokku: nad komistavad teel, nad tõttavad müürile, aga juba on püstitatud kaitsekatus.
7(H2:8)Kaupungin jumalatar kannetaan nähtäville, se joutuu maanpakoon. Myös sen papittaret viedään pois, he valittavat kuin kyyhkyset ja takovat rintaansa.
7Jõeväravad avatakse ja palee hakkab vankuma.
8(H2:9)Ninive on kuin patoallas, josta vedet virtaavat pois. Seisahtukaa! Pysähtykää! Mutta kukaan ei käänny takaisin.
8Kuninganna tõstetakse püsti, võetakse paljaks, viiakse ära. Tema teenijad halavad, häälitsevad nagu tuvid, taovad enestele vastu rinda.
9(H2:10)Ryöstäkää hopeaa, ryöstäkää kultaa! Täällä on loputtomasti aarteita, kalleuksia vailla määrää!
9Niineve on nagu veetiik, mille veed voolavad ära. 'Pidage! Seiske!' Aga keegi ei pöördu tagasi.
10(H2:11)Tyhjänä, typötyhjänä kaikki, tuhottuna! Sydän jähmettyy, polvet tutisevat, koko ruumis tärisee, kaikkien kasvot kalpenevat.
10Riisuge hõbedat, riisuge kulda! Varandust on otsatult! Võtke enestele kandam kõigist kalleist asjust!
11(H2:12)Missä on nyt leijonien luola, nuorten leijonien riistamaa, jossa uros käyskenteli naaraansa kanssa eikä niiden pentuja kukaan pelotellut?
11Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad, kõigis niudeis on värin ja kõik palged õhetavad.
12(H2:13)Leijona raateli pentujensa ruoaksi, saalisti naarailleen. Se täytti pesänsä riistalla, luolansa tuoreella lihalla.
12Kus on nüüd lõvide pesapaik ja noorte lõvide söödamaa, kuhu lõvi sai pugeda ja kus viibis lõvikutsikas, ilma et keegi neid oleks peletanud?
13(H2:14) -- Katso, minä käännyn sinua vastaan, sanoo Herra Sebaot. Sotavaunusi minä poltan tuhkaksi, miekka syö nuoret leijonasi. Minä hävitän maan päältä kaiken, minkä olet ryöstänyt, enää ei kuulla sanansaattajiesi ääntä.
13Kus on lõvi, kes murdis oma kutsikate tarviduseks ja kägistas emalõvide jaoks, kes täitis oma urkad saagiga ja pesapaigad sellega, mis ta murdis?
14Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand, ja ma põletan su sõjavankrid suitsuks, mõõk hävitab su noored lõvid. Ma lõpetan maa pealt su röövteo ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.