1Parempi leipäkannikka ja rauha kuin juhlapidot ja riita.
1Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga.
2Viisas orja pitää kurissa kunnottoman pojan ja pääsee perinnölle veljesten kanssa.
2Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest.
3Hopealle sulatin, kullalle uuni, ihmisten sydämet tutkii Herra.
3Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi.
4Heittiö kuuntelee ilkeitä puheita, kieroilija turmion sanoja.
4Kurjategija paneb tähele nurjatuid huuli, petis kuulab kurjakuulutavat keelt.
5Joka köyhää pilkkaa, herjaa hänen Luojaansa, vahingonilo ei jää rankaisematta.
5Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat, ei jää karistuseta, kes tunneb rõõmu teise õnnetusest.
6Vanhusten kruununa ovat lastenlapset, lasten kunniana heidän isänsä.
6Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad.
7Tyhmän suuhun ei sovi suora puhe eikä ruhtinaan huulille valhe.
7Selge jutt ei sobi rumalale, veel vähem siis vale kõne vürstile.
8Joka lahjoo, luulee lahjaansa onnenkiveksi: minne hän menee, hän menestyy.
8Meelehea on andja silmis nagu võlukivi: kuhu ta iganes pöördub, seal on tal edu.
9Joka vaalii ystävyyttä, unohtaa loukkauksen, joka menneitä kaivelee, menettää ystävänsä.
9Kes üleastumise kinni katab, otsib armastust, aga kes seda meelde tuletab, lahutab ennast sõbrast.
10Viisas ottaa moitteesta opikseen, sata lyöntiäkään ei paranna tyhmää.
10Noomitus mõjub arukale rohkem kui sada hoopi albile.
11Paha ihminen kapinoi ja kapinoi, kunnes kohtaa armottoman sanantuojan.
11Õel inimene püüab aina vastu hakata, ent temale läkitatakse kallale julm käskjalg.
12Tulkoon vaikka poikasensa menettänyt karhu, kunhan ei tyhmyri hulluudessaan!
12Pigemini tulgu mehele vastu karu, kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.
13Joka hyvän pahalla maksaa, vetää onnettomuuden kotinsa ylle.
13Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus.
14Riita syntyy kuin rako patoon -- tuki se, ennen kuin vesi nousee!
14Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid!
15Vapaus syylliselle, tuomio syyttömälle, kumpaakin Herra kammoksuu.
15Õela õigeks- ja õige hukkamõistja - need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
16Mitä hyötyy tyhmyri rahoistaan? Viisautta hän ei ymmärrä ostaa.
16Mis kasu on rahast albi käes, kui tal ei ole soovi omandada tarkust?
17Ystävän rakkaus ei koskaan petä, veli auttaa veljeä hädän hetkellä.
17Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend.
18Mieletön se, joka lyö kättä ja menee toisesta takuuseen.
18Arutu on inimene, kes kätt lööb, kes hakkab käendajaks oma ligimese ees.
19Joka rakastaa riitaa, rakastaa syntiä. Joka porttinsa korottaa, se etsii tuhoaan.
19Kes armastab tüli, armastab üleastumist; kes teeb oma ukse kõrgeks, otsib hukatust.
20Väärämielinen ei onnea tavoita, kieroilijan kohtaa perikato.
20Kel valelik süda, ei leia õnne, ja kes oma keelega keerutab, langeb õnnetusse.
21Murheen saa, joka tyhmän siittää, houkan isä ei iloa tunne.
21Alp on meelehärmiks oma sünnitajale ja rumala isa ei tunne rõõmu.
22Iloinen sydän pitää ihmisen terveenä, synkkä mieli kuihduttaa ruumiin.
22Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.
23Jumalaton ottaa salaa lahjuksen ja vääristää oikeuden tien.
23Õel võtab põuest vastu meelehead, et teha kõveraks õiguse teid.
24Viisas pitää silmänsä viisaudessa, tyhmän katse kiertelee maailman rantaa.
24Arukal on tarkus näo ees, aga albi silmad sihivad maailma otsa.
25Tyhmä poika on isänsä murhe, katkera pettymys äidilleen.
25Alp poeg on kurvastuseks isale ja meelekibeduseks oma sünnitajale.
26Pahoin tehdään, jos syytöntä sakotetaan, oikeutta loukataan, jos ruoskitaan kunnian miestä.
26Ei ole hea karistada õiget ega peksta õilsat tema õigluse pärast.
27Viisas se, joka sanojaan säästää, järkevä pitää päänsä kylmänä.
27Kes oma sõnu peatab, on arukas, ja mõistlik mees on külmavereline.
28Hullukin käy viisaasta, jos on vaiti, järkevästä, ellei suutaan avaa.
28Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab.