1Viinissä on rehentely, oluessa rettelö, päihtyneenä hoippuva on älyä vailla.
1Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark.
2Kuin leijonan ärjyntä on kuninkaan suuttumus, henkensä vaarantaa, joka hänet vihoittaa.
2Kuninga ähvardus on otsekui noore lõvi möirgamine: kes teda vihastab, teeb pattu oma hinge vastu.
3Kunnia sille, joka riitansa sopii, hullu purkaa vihansa julki.
3Mehele on auks hoiduda riiust, aga kõik meeletud hakkavad peale.
4Syksyllä laiska ei kynnä -- elopellolta hän palaa tyhjin käsin.
4Laisk ei künna sügisel: lõikusajal ta ootab asjata.
5Kuin syvä vesi on ihmisen sydän, mutta ymmärtäväinen sen luotaa.
5Nõu on mehe südames nagu sügav vesi, aga arukas mees oskab seda ammutada.
6Moni kuuluttaa omaa rehellisyyttään, mutta mistä löytyy todella luotettava mies?
6Paljud inimesed kuulutavad omaenese headust, aga kes leiaks ühe ustava mehe?
7Vanhurskas se, joka nuhteettomasti elää, onnellisia ovat hänen lapsensakin.
7Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda.
8Kun kuningas istuu tuomarinistuimellaan, hän pystyy näkemään, mikä on pahaa.
8Kuningas, kes istub kohtujärjel, hajutab oma silmadega kõik kurja.
9Kuka voi sanoa: "Olen puhdistanut sydämeni, kaikesta synnistä olen vapaa"?
9Kes võiks öelda: 'Ma olen oma südame puhtaks teinud, ma olen oma patust puhas'?
10Kahtalainen paino, kahtalainen mitta, kumpaakin Herra kammoksuu.
10Kahesugune kaaluviht ja kahesugune vakk - ka need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
11Teoista näkee, mitä pojasta tulee, onko hänen elämänsä oikea ja puhdas.
11Juba poisikese tegudest tuntakse, kas ta loomus on puhas ja õige.
12Korvat kuulemaan ja silmät näkemään, molemmat on Herra luonut.
12Kuulja kõrva ja nägija silma - ka need mõlemad on Issand teinud.
13Älä pitkään nuku, ettet köyhdy, nouse varhain, niin syöt kylliksesi.
13Ära armasta und, et sa ei jääks vaeseks; hoia silmad lahti, siis saad leiba küllalt!
14"Huonoa, perin huonoa", sanoo ostaja, tekee kaupat ja hykertelee käsiään.
14'Halb, halb!' ütleb ostja, aga ära minnes ta kiitleb.
15Olkoon kultaa, olkoon helmiä, aarteista kallein on punnittu puhe.
15Olgu kulda ja palju pärleid, aga teadlikud huuled on veel kallimad.
16Jos joku vierasta takaa, ota häneltä viitta ja pidä se panttina vierasta varten.
16Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!
17Makeaa on petoksella saatu leipä, mutta pian on suussa pelkkiä kiviä.
17Valega saadud leib on mõnele magus, aga pärast on ta suu täis sõmerat.
18Harkinnalla hankkeet varmistetaan, tarkoin suunnitelmin sotaan mennään.
18Nõu pidades lähevad kavatsused korda, ja ainult targal juhtimisel pea sõda.
19Juorukellolta salaisuus karkaa, suupaltin kanssa älä seurustele.
19Kes käib keelekandjana, paljastab saladusi: seepärast ära seltsi lobisejaga!
20Joka isäänsä ja äitiään kiroaa, sen lamppu sammuu yön pimeään.
20Kes neab oma isa ja ema, selle lamp kustub pilkases pimeduses.
21Omaisuus, jota ahneesti haalitaan, ei lopulta ole siunaukseksi.
21Pärand, millega esmalt on kiire, ei too lõpuks õnnistust.
22Älä sano: "Minä maksan pahalla pahan", luota Herraan, hän puolustaa oikeuttasi.
22Ära ütle: 'Ma tasun kätte kurja eest!' Oota Issandat, küll tema aitab sind!
23Kahtalaista punnusta Herra vihaa, väärä vaaka ei hänelle kelpaa.
23Kahesugune kaaluviht on Issanda meelest jäle, ja vale kaal ei ole hea.
24Herra ohjaa ihmisen askelet, kukapa arvaa tiensä suunnan?
24Mehe sammud on Issandalt: kuidas võiks siis inimene tunda oma teed?
25Älä harkitsematta lupaa pyhää lahjaa -- olet ansassa, jos lupaustasi kadut.
25Inimesele on püüdepaelaks kergemeelne ütlus: 'See on pühitsetud!' ja alles pärast tõotusi hakata järele mõtlema.
26Viisas kuningas viskaa joukosta jumalattomat, ajaa puimajyrällä heidän ylitseen.
26Tark kuningas puistab õelaid ja laseb ratta neist üle käia.
27Ihmisen henki on Herran lamppu, se valaisee sydämen perimmät sopet.
27Inimese vaim on Issanda lamp: see uurib läbi kõik südamesopid.
28Laupeus ja uskollisuus ovat kuninkaan turva, niillä hän vahvistaa valtansa.
28Armastus ja ustavus hoiavad kuningat, ja ta toetab helduse läbi oma aujärge.
29Nuorukaisten ylpeytenä on heidän voimansa, vanhusten kunniana harmaat hapset.
29Noorte meeste uhkuseks on jõud, aga vanade ehteks on hallid juuksed.
30Ilkeä loukkaus iskee syvän haavan, viiltää sydämeen saakka.
30Haavaarmid on kurja kasimiseks ja hoobid ihu soppide jaoks.