1Halleluja! Kiittäkää Herraa! Hän on hyvä, iäti kestää hänen armonsa.
1Halleluuja! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
2Kuka voi sanoiksi pukea Herran voimateot, kuka voi häntä kyllin ylistää?
2Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike tema kiitust?
3Onnellisia ne, jotka elävät vanhurskaasti, jotka aina tekevät niin kuin oikein on.
3Õndsad on need, kes peavad tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal.
4Herra, sinä olet armollinen kansallesi -- muistathan myös minua! Auta minua, ota minut huomaasi,
4Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga,
5että saisin kokea valittujesi onnen, että saisin iloita, kun sinun kansasi iloitsee, ja ylistää osaani sinun omiesi kanssa.
5et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu pärisosaga!
6Me olemme tehneet syntiä, niin kuin isämmekin, pahoin me olemme tehneet, eläneet jumalattomasti.
6Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad.
7Kun isämme olivat Egyptissä, he eivät ymmärtäneet sinun tunnustekojasi. Vaikka monin tavoin osoitit uskollisuutesi, he eivät sitä mieleensä painaneet. Kaislamerellä he kapinoivat sinua vastaan.
7Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest ega pidanud meeles su suurt heldust, vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.
8Mutta Herra pelasti heidät, nimensä kunnian tähden, hän osoitti voimansa ja suuruutensa.
8Aga tema päästis nad oma nime pärast, et ilmutada oma vägevust.
9Hän käski Kaislamerta, ja se kuivui, ja hän kuljetti heidät syvyyksien halki, merenpohjaa pitkin kuin aavikkotietä.
9Ta sõitles Kõrkjamerd ja see sai kuivaks, ja ta talutas nad ürgvetest läbi otsekui kõrbet mööda.
10Hän pelasti heidät vainoojien käsistä, vapautti heidät vihollisen vallasta.
10Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest.
11Vedet peittivät heidän ahdistajansa, ainoakaan ei jäänyt henkiin.
11Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki.
12Silloin isämme uskoivat hänen sanansa ja lauloivat hänelle kiitosta.
12Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.
13Mutta kohta he taas unohtivat hänen tekonsa, eivät odottaneet hänen neuvojaan.
13Kuid varsti nad unustasid tema teod ega jäänud ootama tema nõuandmist.
14Autiomaassa he kävivät ahnaiksi ja koettelivat Jumalaa.
14Suur himu süttis neil kõrbes ja nad kiusasid Jumalat tühjal maal.
15Hän antoi heille, mitä he pyysivät, mutta istutti heihin hivuttavan taudin.
15Siis andis tema neile, mida nad palusid, aga läkitas tõve nende sekka.
16Leirissä kansa alkoi kadehtia Moosesta ja Aaronia, Jumalan pyhää.
16Ja nad kadestasid leeris Moosest ja Aaronit, Issanda pühitsetut.
17Silloin maa aukeni ja nieli Datanin, hautasi alleen Abiramin joukon.
17Aga maa avanes ja neelas Daatani ja mattis kinni Abirami jõugu.
18Tuli leimahti leirin keskellä, liekki poltti jumalattomat.
18Ja tuli loitis nende jõugus, leek lõõmas õelate kallal.
19Horebin juurella he valoivat sonnin ja kumarsivat tekemäänsä patsasta.
19Nad tegid vasika Hoorebi mäe ääres ning kummardasid valatud kuju.
20He vaihtoivat Herran, Kunniansa, ruohoa syövän naudan kuvaan.
20Nad vahetasid oma Aulise rohtu sööva härja kuju vastu.
21He unohtivat Jumalan, pelastajansa, hänet, joka teki suuria Egyptissä,
21Nad unustasid Jumala, oma päästja, kes oli teinud suuri asju Egiptuses,
22Haamin maassa ihmeellisiä töitä, pelottavia tekoja Kaislamerellä.
22imetegusid Haami maal, kardetavaid tegusid Kõrkjamere ääres.
23Vihassaan Herra aikoi hävittää heidät, mutta Mooses, hänen valittunsa, astui hänen eteensä ja suojeli heitä, taivutti hänet säästämään kansan.
23Siis ta lubas nad hävitada, kui poleks olnud Moosest, ta valitut, kes astus kaljulõhes ta palge ette, et ära pöörata tema vihaleeki hukatust toomast.
24He väheksyivät ihanaa maata, he eivät uskoneet Herran sanaa
24Pärast nad põlgasid ära kalli maa, ei nad uskunud tema sõna.
25vaan nurisivat teltoissaan eivätkä tahtoneet totella Herraa.
25Siis nad nurisesid oma telkides ega tahtnud kuulda Issanda häält.
26Silloin Herra kohotti kätensä tuhotakseen heidät autiomaassa
26Aga tema tõstis oma käe nende vastu, et neid hukutada kõrbes,
27ja heittääkseen heidän lapsensa kansojen sekaan, hajalle vieraisiin maihin.
27ja et nende seeme langeks paganarahvaste sekka ning neid pillutataks mööda maid.
28He antautuivat palvelemaan Baal-Peoria ja söivät kuolleille kuville tuotuja uhreja.
28Siis nad astusid liitu Baal-Peoriga ja sõid surnute ohvreid
29He vihastuttivat Herran teoillaan, ja siksi vitsaus iski heihin.
29ja ärritasid teda oma tegudega, ja nii tungis taud nende kallale.
30Mutta kansan keskeltä nousi Pinehas -- hän langetti tuomion, ja vitsaus väistyi.
30Siis Piinehas astus esile ja pidas kohut, ja taudile pandi piir.
31Tämän tähden hänet katsotaan vanhurskaaksi, iäti, polvesta polveen.
31Ja see arvati temale õiguseks põlvest põlve, igavesti.
32Meribassa, missä vedet virtasivat, he vihastuttivat Herran. Mooses joutui kärsimään heidän takiaan,
32Nad vihastasid teda Meriba vee ääres, nõnda et Mooseski sai kannatada nende pärast.
33kun he saivat hänet menettämään malttinsa ja hän puhui sanojaan punnitsematta.
33Sest nad tegid ta meele väga kibedaks, nõnda et ta huultele tulid mõtlemata sõnad.
34He eivät hävittäneet kansoja, jotka Herra oli käskenyt hävittää,
34Nad ei hävitanud rahvaid, keda Issand oli neid käskinud hävitada,
35vaan veljeilivät vieraiden kansojen kanssa ja ottivat oppia niiden menoista.
35vaid nad segasid endid paganarahvastega ning õppisid nende tegusid.
36He palvoivat vieraita jumalia ja joutuivat niiden pauloihin.
36Nad teenisid nende ebajumalaid ja need said neile püüniseks.
37He uhrasivat poikiaan ja tyttäriään hengille,
37Nad ohverdasid oma poegi ja tütreid kurjadele vaimudele
38poikiensa ja tyttäriensä veren he uhrasivat Kanaanin jumalille. He vuodattivat viatonta verta, ja maa saastui.
38ja valasid süüta verd, oma poegade ja tütarde verd, mida nad ohverdasid Kaanani ebajumalaile. Ja maa reostati veresüüga.
39He tahrasivat itsensä teoillaan, kun he olivat uskottomia Herralle.
39Ja nad rüvetusid oma tegudest ning hoorasid oma eluviisidega.
40Niin Herran viha syttyi, hän ei enää sietänyt omaa kansaansa.
40Siis süttis Issanda viha oma rahva vastu ja tema pärisosa sai jäledaks tema meelest;
41Hän antoi sen vieraiden kansojen käsiin, vihamiesten orjuuteen.
41ja tema andis nad paganarahvaste kätte ning nende vihamehed valitsesid nende üle.
42Viholliset ahdistivat israelilaisia, ja heidän oli nöyrryttävä vieraiden valtaan.
42Ja nende vaenlased rõhusid neid ning nad alandati nende käe alla.
43Yhä uudestaan Herra pelasti heidät. Silti he kapinoivat ja toimivat halujensa mukaan, vajosivat syntiin yhä syvemmälle.
43Mitu korda ta kiskus nad välja, kuid nad jäid tõrksalt oma nõu juurde ning said jõuetuks oma pahategude tõttu.
44Mutta Herra näki heidän ahdinkonsa ja kuuli heidän avunhuutonsa.
44Aga ta vaatas nende kitsikusele, ja kui ta kuulis nende halisemist,
45Hän muisti liittonsa ja armahti heitä, osoitti suuren laupeutensa.
45siis ta meenutas oma lepingut nendega ja ta kahetses oma suurt heldust mööda
46Hän taivutti heille suopeiksi ne, jotka olivat vieneet heidät vankeuteen.
46ning laskis neid leida halastust nende kõikide ees, kes nad olid vangi viinud.
47Pelasta meidät, Herra, meidän Jumalamme, saata meidät yhteen kansojen keskeltä! Silloin saamme ylistää pyhää nimeäsi ja riemuiten kiittää sinua.
47Päästa meid, Issand, meie Jumal! Ja kogu meid paganate seast, et saaksime tänada su püha nime ja kiidelda sinu kiitmisega!
48Ylistetty olkoon Herra, Israelin Jumala, iankaikkisesta iankaikkiseen! Koko kansa sanokoon: Aamen. Halleluja!
48Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Ja kõik rahvas öelgu: 'Aamen! Halleluuja!'