1Job prit la parole et dit:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2Jusques à quand affligerez-vous mon âme, Et m'écraserez-vous de vos discours?
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3Voilà dix fois que vous m'outragez; N'avez-vous pas honte de m'étourdir ainsi?
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4Si réellement j'ai péché, Seul j'en suis responsable.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Pensez-vous me traiter avec hauteur? Pensez-vous démontrer que je suis coupable?
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6Sachez alors que c'est Dieu qui me poursuit, Et qui m'enveloppe de son filet.
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7Voici, je crie à la violence, et nul ne répond; J'implore justice, et point de justice!
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8Il m'a fermé toute issue, et je ne puis passer; Il a répandu des ténèbres sur mes sentiers.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9Il m'a dépouillé de ma gloire, Il a enlevé la couronne de ma tête.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10Il m'a brisé de toutes parts, et je m'en vais; Il a arraché mon espérance comme un arbre.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11Il s'est enflammé de colère contre moi, Il m'a traité comme l'un de ses ennemis.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12Ses troupes se sont de concert mises en marche, Elles se sont frayé leur chemin jusqu'à moi, Elles ont campées autour de ma tente.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Il a éloigné de moi mes frères, Et mes amis se sont détournés de moi;
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14Je suis abandonné de mes proches, Je suis oublié de mes intimes.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15Je suis un étranger pour mes serviteurs et mes servantes, Je ne suis plus à leurs yeux qu'un inconnu.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16J'appelle mon serviteur, et il ne répond pas; Je le supplie de ma bouche, et c'est en vain.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Mon humeur est à charge à ma femme, Et ma plainte aux fils de mes entrailles.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18Je suis méprisé même par des enfants; Si je me lève, je reçois leurs insultes.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19Ceux que j'avais pour confidents m'ont en horreur, Ceux que j'aimais se sont tournés contre moi.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Mes os sont attachés à ma peau et à ma chair; Il ne me reste que la peau des dents.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Ayez pitié, ayez pitié de moi, vous, mes amis! Car la main de Dieu m'a frappé.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22Pourquoi me poursuivre comme Dieu me poursuit? Pourquoi vous montrer insatiables de ma chair?
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23Oh! je voudrais que mes paroles fussent écrites, Qu'elles fussent écrites dans un livre;
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24Je voudrais qu'avec un burin de fer et avec du plomb Elles fussent pour toujours gravées dans le roc...
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Mais je sais que mon rédempteur est vivant, Et qu'il se lèvera le dernier sur la terre.
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26Quand ma peau sera détruite, il se lèvera; Quand je n'aurai plus de chair, je verrai Dieu.
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27Je le verrai, et il me sera favorable; Mes yeux le verront, et non ceux d'un autre; Mon âme languit d'attente au dedans de moi.
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28Vous direz alors: Pourquoi le poursuivions-nous? Car la justice de ma cause sera reconnue.
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
29Craignez pour vous le glaive: Les châtiments par le glaive sont terribles! Et sachez qu'il y a un jugement.
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'