1Paroles de l'Ecclésiaste, fils de David, roi de Jérusalem.
1Thugenpa, David tapa, Jerusalem kumpipa thute.
2Vanité des vanités, dit l'Ecclésiaste, vanité des vanités, tout est vanité.
2Bangmahloute bangmahlou, bangmahloute bangmahlou, bangteng bangmahlouh ahi, Thugenpan a chi.
3Quel avantage revient-il à l'homme de toute la peine qu'il se donne sous le soleil?
3A sepgimna tengteng ni nuaia a sepgim akipan mihingin bang phattuamna a nei a?
4Une génération s'en va, une autre vient, et la terre subsiste toujours.
4Khang khat a paia, khang dang a hongtunga; huan khantawnin lei a om gige.
5Le soleil se lève, le soleil se couche; il soupire après le lieu d'où il se lève de nouveau.
5Ni leng a suak jela, huan ni a tum jel; huchiin a suahna a mun lamah a kiknawn pah.
6Le vent se dirige vers le midi, tourne vers le nord; puis il tourne encore, et reprend les mêmes circuits.
6Sim lamah huih a paia, mal lamah a kilehheia; a lampi ah a kivial hei ngitnget, huan huih a lam zuihah a kik nawn jel hi.
7Tous les fleuves vont à la mer, et la mer n'est point remplie; ils continuent à aller vers le lieu où ils se dirigent.
7Luite tengteng tuipi ah a luang lut ua, himahleh tuipi a dim tuan kei: luite paina mun lamah, huailamah a pai nawn uh.
8Toutes choses sont en travail au delà de ce qu'on peut dire; l'oeil ne se rassasie pas de voir, et l'oreille ne se lasse pas d'entendre.
8Thil tengteng gimnain a dima; mihingin a gen theikei: muhin mit a lungkim keia, jakin bil leng a lungkim sam kei.
9Ce qui a été, c'est ce qui sera, et ce qui s'est fait, c'est ce qui se fera, il n'y a rien de nouveau sous le soleil.
9A omkhinsa a hongom ding ahi a; huan hihkhitsa hiha om ding ahi a; huchiin ni nuaiah thil thak a om kei hi.
10S'il est une chose dont on dise: Vois ceci, c'est nouveau! cette chose existait déjà dans les siècles qui nous ont précédés.
10En dih, hiai a thak? chi-a miten a gen uh thil a om hia? a om khinsa ahi, i ma ua hunte ah.
11On ne se souvient pas de ce qui est ancien; et ce qui arrivera dans la suite ne laissera pas de souvenir chez ceux qui vivront plus tard.
11Khang masate theihgigena a om kei; a hongom ding khang nanunglam theihgigena leng a om sam kei ding, a nung hongom dingte lakah.
12Moi, l'Ecclésiaste, j'ai été roi d'Israël à Jérusalem.
12Kei Thugenpa Jerusalem ah Israel tungah kumpipa ka hi a.
13J'ai appliqué mon coeur à rechercher et à sonder par la sagesse tout ce qui se fait sous les cieux: c'est là une occupation pénible, à laquelle Dieu soumet les fils de l'homme.
13Huan van nuaia hiha omte tengteng tungtang pilnaa zong ding leh zong khe dinga ka lungtang suah ka hi: huaia kisuk dinga mite tapate kianga Pathianin a piak nakpi taka gimna ahi.
14J'ai vu tout ce qui se fait sous le soleil; et voici, tout est vanité et poursuite du vent.
14Ni nuaia hiha om nasepte tengteng ka mutaa; huan, ngaiin, bangteng bangmahlou a hi-a huih nung delh ahi.
15Ce qui est courbé ne peut se redresser, et ce qui manque ne peut être compté.
15A kawisa bawltang theih ahi kei: huan a kimlou sim theih ahi kei.
16J'ai dit en mon coeur: Voici, j'ai grandi et surpassé en sagesse tous ceux qui ont dominé avant moi sur Jérusalem, et mon coeur a vu beaucoup de sagesse et de science.
16Keimah lungtang ka houlimpiha, Ngaiin, Jerusalema ka maa omte tengteng sangin pilna thupi ka honmuh saka; ahi, ka lungtangin pilna a neita, chiin.
17J'ai appliqué mon coeur à connaître la sagesse, et à connaître la sottise et la folie; j'ai compris que cela aussi c'est la poursuite du vent.
17Huan pilna thei ding leh, haina haitatna thei dingin ka lungtang ka suka: hiai leng huih nungdelh ahi chih ka thei hi.Pil mahmahnaah lah lungkham mahmahna a om ngala: huan kuapeuh theihna khangsakin lungkham a khangsak hi.
18Car avec beaucoup de sagesse on a beaucoup de chagrin, et celui qui augmente sa science augmente sa douleur.
18Pil mahmahnaah lah lungkham mahmahna a om ngala: huan kuapeuh theihna khangsakin lungkham a khangsak hi.