1Eliphaz de Théman prit la parole et dit:
1Huchihlaiin Elipha Teman miin a dawnga, hichiin a chi hi:
2Si nous osons ouvrir la bouche, en seras-tu peiné? Mais qui pourrait garder le silence?
2Min nang honhoulim pih tum leh na zadah diam? Hizongleh pau louin kua a om thei dia?
3Voici, tu as souvent enseigné les autres, Tu as fortifié les mains languissantes,
3Ngaiin, mi tampi na hilhtaa, huan khut hatloute na hihhatta hi.
4Tes paroles ont relevé ceux qui chancelaient, Tu as affermi les genoux qui pliaient.
4A puklai mah na thuten a dingsaka, khuk hatloute na kipsak hi.
5Et maintenant qu'il s'agit de toi, tu faiblis! Maintenant que tu es atteint, tu te troubles!
5Himahleh tuin na tungah a hongtunga, na baha; nang a honkhoiha, na buaita.
6Ta crainte de Dieu n'est-elle pas ton soutien? Ton espérance, n'est-ce pas ton intégrité?
6Pathian an kihtakna na muanna hi lou hia, na lametna na lampite muanhuaina?
7Cherche dans ton souvenir: quel est l'innocent qui a péri? Quels sont les justes qui ont été exterminés?
7Theigigein, ka honngen hi, hoih hina pia, mangthang ngei kua ahia? ahihkeileh koilaiah ahia midik satkhiaka om?
8Pour moi, je l'ai vu, ceux qui labourent l'iniquité Et qui sèment l'injustice en moissonnent les fruits;
8Kei muh danin, thulimlouhna leilette ahi ua, buaina tuha, huaimah atte.
9Ils périssent par le souffle de Dieu, Ils sont consumés par le vent de sa colère,
9Pathian huin a mangthang ua, huan a hehna mutin himanin a om uhi.
10Le rugissement des lions prend fin, Les dents des lionceaux sont brisées;
10Humpinelkai huham leh, humpinelkai hangsan aw leh, humpinelkai tuailai hate, a kitan ta.
11Le lion périt faute de proie, Et les petits de la lionne se dispersent.
11Samat taksap jiakin humpinelkai tek a mangthanga, huan humpinelkai noute a dalhjak ua.
12Une parole est arrivée furtivement jusqu'à moi, Et mon oreille en a recueilli les sons légers.
12Tuin a gukin thil ka kiang a hongtunga, ka bilin huaia huauna a sangta hi.
13Au moment où les visions de la nuit agitent la pensée, Quand les hommes sont livrés à un profond sommeil,
13Jan mengmuhna akipana ngaihtuahnate ah, mite nakpi taka a ihmut san lai un,
14Je fus saisi de frayeur et d'épouvante, Et tous mes os tremblèrent.
14Launa ka tungah a hontunga, linna, huaiin ka guhte tengteng a singa.
15Un esprit passa près de moi.... Tous mes cheveux se hérissèrent....
15Huailaiin ka mai maah kha a paia; ka chimul a ding ta hi.
16Une figure d'un aspect inconnu était devant mes yeux, Et j'entendis une voix qui murmurait doucement:
16Ka ding kinkena, himahleh huaia a kilatdan ka theikak theita keia; a lim tuh ka mit maah a oma; daihna a oma, huan aw ka jaa,
17L'homme serait-il juste devant Dieu? Serait-il pur devant celui qui l'a fait?
17Pathian sangin sithei mihing a dik zo ding hia? A Bawlpa sangin mihing siangthou zo ding hia? chiin.
18Si Dieu n'a pas confiance en ses serviteurs, S'il trouve de la folie chez ses anges,
18Ngaiin, a sikhate ah muanna akoih keia; huan a angelte haiin a ngoh hi:
19Combien plus chez ceux qui habitent des maisons d'argile, Qui tirent leur origine de la poussière, Et qui peuvent être écrasés comme un vermisseau!
19Tungman ina teng amaute hi diak na un chia, a suangphum leivuia oma, leikha maa chimsia:
20Du matin au soir ils sont brisés, Ils périssent pour toujours, et nul n'y prend garde;
20Jingsang leh nitak kikalin hihsiatin a om ua: theihlouh hialin khantawnin a mangthang uhi.Amau sunga a puanin-khau uh bohkhiak touh hi lou hia? a si ua, huan pilna tel louin.
21Le fil de leur vie est coupé, Ils meurent, et ils n'ont pas acquis la sagesse.
21Amau sunga a puanin-khau uh bohkhiak touh hi lou hia? a si ua, huan pilna tel louin.