1נקטה נפשי בחיי אעזבה עלי שיחי אדברה במר נפשי׃
1Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2אמר אל אלוה אל תרשיעני הודיעני על מה תריבני׃
2ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3הטוב לך כי תעשק כי תמאס יגיע כפיך ועל עצת רשעים הופעת׃
3Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4העיני בשר לך אם כראות אנוש תראה׃
4Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5הכימי אנוש ימיך אם שנותיך כימי גבר׃
5Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6כי תבקש לעוני ולחטאתי תדרוש׃
6et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7על דעתך כי לא ארשע ואין מידך מציל׃
7kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8ידיך עצבוני ויעשוני יחד סביב ותבלעני׃
8Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9זכר נא כי כחמר עשיתני ואל עפר תשיבני׃
9Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10הלא כחלב תתיכני וכגבנה תקפיאני׃
10Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11עור ובשר תלבישני ובעצמות וגידים תסככני׃
11Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12חיים וחסד עשית עמדי ופקדתך שמרה רוחי׃
12Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13ואלה צפנת בלבבך ידעתי כי זאת עמך׃
13Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14אם חטאתי ושמרתני ומעוני לא תנקני׃
14kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15אם רשעתי אללי לי וצדקתי לא אשא ראשי שבע קלון וראה עניי׃
15Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16ויגאה כשחל תצודני ותשב תתפלא בי׃
16Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17תחדש עדיך נגדי ותרב כעשך עמדי חליפות וצבא עמי׃
17Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18ולמה מרחם הצאתני אגוע ועין לא תראני׃
18Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19כאשר לא הייתי אהיה מבטן לקבר אובל׃
19Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20הלא מעט ימי יחדל ישית ממני ואבליגה מעט׃
20Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21בטרם אלך ולא אשוב אל ארץ חשך וצלמות׃
21enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22ארץ עפתה כמו אפל צלמות ולא סדרים ותפע כמו אפל׃
22maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'