1ישב בסתר עליון בצל שדי יתלונן׃
1Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
2אמר ליהוה מחסי ומצודתי אלהי אבטח בו׃
2see ütleb Issandale: 'Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!'
3כי הוא יצילך מפח יקוש מדבר הוות׃
3Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
4באברתו יסך לך ותחת כנפיו תחסה צנה וסחרה אמתו׃
4Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
5לא תירא מפחד לילה מחץ יעוף יומם׃
5Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
6מדבר באפל יהלך מקטב ישוד צהרים׃
6ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
7יפל מצדך אלף ורבבה מימינך אליך לא יגש׃
7Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
8רק בעיניך תביט ושלמת רשעים תראה׃
8Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
9כי אתה יהוה מחסי עליון שמת מעונך׃
9Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
10לא תאנה אליך רעה ונגע לא יקרב באהלך׃
10Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
11כי מלאכיו יצוה לך לשמרך בכל דרכיך׃
11Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
12על כפים ישאונך פן תגף באבן רגלך׃
12Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
13על שחל ופתן תדרך תרמס כפיר ותנין׃
13Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
14כי בי חשק ואפלטהו אשגבהו כי ידע שמי׃
14'Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
15יקראני ואענהו עמו אנכי בצרה אחלצהו ואכבדהו׃
15Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
16ארך ימים אשביעהו ואראהו בישועתי׃
16Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.'