1Felele pedig Jób, és monda:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2Még most is keserû az én beszédem; súlyosabb rajtam a csapás, ha panaszkodom.
2'Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.
3Oh ha tudnám, hogy megtalálom õt, elmennék szinte az õ székéig.
3Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!
4Elébe terjeszteném ügyemet, számat megtölteném mentõ erõsségekkel.
4Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.
5Hadd tudnám meg, mely szavakkal felelne nékem; hadd érteném meg, mit szólana hozzám.
5Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.
6Vajjon erejének nagy volta szerint perelne-é velem? Nem; csak figyelmezne reám!
6Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.
7Ott egy igaz perelne õ vele; azért megszabadulhatnék birámtól örökre!
7Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.
8Ámde kelet felé megyek és nincsen õ, nyugot felé és nem veszem õt észre.
8Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.
9Bal kéz felõl cselekszik, de meg nem foghatom; jobb kéz felõl rejtõzködik és nem láthatom.
9Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.
10De õ jól tudja az én utamat. Ha megvizsgálna engem, úgy kerülnék ki, mint az arany.
10Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.
11Lábam az õ nyomdokát követte; utát megõriztem és nem hajoltam el.
11Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.
12Az õ ajakinak parancsolatától sem tértem el; szájának beszédeit többre becsültem, mint életem táplálékát.
12Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.
13Õ azonban [megmarad] egy mellett. Kicsoda téríthetné el õt? És a mit megkiván lelke, azt meg is teszi.
13Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.
14Bizony végbe viszi, a mi felõlem elrendeltetett, és ilyen még sok van õ nála.
14Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.
15Azért rettegek az õ színe elõtt, és ha csak rá gondolok is, félek tõle.
15Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.
16Mert Isten félemlítette meg az én szívemet, a Mindenható rettentett meg engem.
16Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.
17Miért is nem pusztultam el e sötétség elõtt, vagy miért nem takarta el elõlem e homályt?!
17Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?