1Babilon folyóvizeinél, ott ültünk és sírtunk, mikor a Sionról megemlékezénk.
1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
2A fûzfákra, közepette, [oda] függesztettük hárfáinkat,
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
3Mert énekszóra nógattak ott elfogóink, kínzóink pedig víg dalra, [mondván]: Énekeljetek nékünk a Sion énekei közül!
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
4Hogyan énekelnõk az Úrnak énekét idegen földön?!
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
5Ha elfelejtkezem rólad, Jeruzsálem felejtkezzék el rólam az én jobbkezem!
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
6Nyelvem ragadjon az ínyemhez, ha meg nem emlékezem rólad; ha nem Jeruzsálemet tekintem az én vígasságom fejének!
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
7Emlékezzél meg, Uram, az Edom fiairól, a kik azt mondták Jeruzsálem napján: Rontsátok le, rontsátok le fenékig!
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
8Babilon leánya, te pusztulóra vált! Áldott legyen a ki megfizet néked gonoszságodért, a melylyel te fizettél nékünk!
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
9Áldott legyen, a ki megragadja és sziklához paskolja kisdedeidet!
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.