1Dávidé. énekkel áldlak az istenek elõtt.
1Taaveti laul. Ma tänan sind kõigest oma südamest, jumalate ees ma mängin sulle!
2Szent templomod felé hajolok, s magasztalom nevedet kegyelmedért és igazságodért; mert minden neveden felül felmagasztalád a te beszédedet.
2Ma kummardan su püha templi poole ja tänan su nime su helduse ja ustavuse pärast; sest suuremaks, kui on kõik su kuulsus, oled sa teinud oma tõotuse.
3Mikor kiáltottam, meghallgattál engem, felbátorítottál engem, lelkemben erõ [támadt.]
3Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus.
4Magasztal téged, Uram, e földnek minden királya, mikor meghallják szádnak beszédeit,
4Sind, Issand, tänavad kõik ilmamaa kuningad, kui nad kuulevad sinu suu tõotusi,
5És énekelnek az Úrnak útairól, mert nagy az Úr dicsõsége!
5ja nad laulavad Issanda teedel, et suur on Issanda au.
6Noha felséges az Úr, mégis meglátja az alázatost, a kevélyt pedig távolról ismeri.
6Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära.
7Ha nyomorúságban vergõdöm, megelevenítesz; ellenségeim haragja ellen kinyújtod kezedet, és a te jobbkezed megment engemet.
7Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind.
8Elvégzi értem az Úr. Uram, a te kegyelmed örökkévaló: ne hagyd el a te kezeidnek alkotásait!
8Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!