1Az éneklõmesternek, Dávid zsoltára.
1Laulujuhatajale: Taaveti laul. Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
2Te ismered ülésemet és felkelésemet, messzirõl érted gondolatomat.
2Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
3Járásomra és fekvésemre ügyelsz, minden útamat jól tudod.
3Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
4Mikor még nyelvemen sincs a szó, immár egészen érted azt Uram!
4Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
5Elõl és hátul körülzártál engem, és fölöttem tartod kezedet.
5Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.
6Csodálatos elõttem [e] tudás, magasságos, nem érthetem azt.
6See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
7Hová menjek a te lelked elõl és a te orczád elõl hova fussak?
7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
8Ha a mennybe hágok fel, ott vagy; ha a Seolba vetek ágyat, ott is jelen vagy.
8Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
9Ha a hajnal szárnyaira kelnék, és a tenger túlsó szélére szállanék:
9Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
10Ott is a te kezed vezérelne engem, és a te jobbkezed fogna engem.
10siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
11Ha azt mondom: A sötétség bizonyosan elborít engem és a világosság körülöttem éjszaka lesz,
11Ja kui ma ütleksin: 'Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!',
12A sötétség sem borít el elõled, és fénylik az éjszaka, mint a nappal; a sötétség olyan, mint a világosság.
12siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
13Bizony te alkottad veséimet, te takargattál engem anyám méhében.
13Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
14Magasztallak, hogy csodálatosan megkülönböztettél. Csodálatosak a te cselekedeteid! és jól tudja ezt az én lelkem.
14Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
15Nem volt elrejtve elõtted az én csontom, mikor titokban formáltattam és idomíttattam, [mintegy] a föld mélyében.
15Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
16Látták szemeid az én alaktalan testemet, és könyvedben ezek mind be voltak írva: a napok is, a melyeken formáltatni fognak; holott egy sem volt még meg közülök.
16Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.
17És nékem milyen kedvesek a te gondolataid, oh Isten! Mily nagy azoknak summája!
17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
18Számlálgatom õket: többek a fövénynél; felserkenek s mégis veled vagyok.
18Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.
19Vajha elvesztené Isten a gonoszt! Vérszopó emberek, fussatok el tõlem!
19Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad,
20A kik gonoszul szólnak felõled, [és nevedet] hiába veszik fel, a te ellenségeid.
20kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased!
21Ne gyûlöljem-é, Uram, a téged gyûlölõket? Az ellened lázadókat ne útáljam-é?
21Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu?
22Teljes gyûlölettel gyûlölöm õket, ellenségeimmé lettek!
22Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.
23Vizsgálj meg engem, oh Isten, és ismerd meg szívemet! Próbálj meg engem, és ismerd meg gondolataimat!
23Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
24És lásd meg, ha van-e nálam a gonoszságnak valamilyen útja? és vezérelj engem az örökkévalóság útján!
24Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!