1Dávid imádsága.
1Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
2A te orczádtól jõjjön ki ítéletem, a te szemeid hadd lássanak igazat.
2Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
3Megpróbáltad az én szívemet, meglátogattál éjjel; próbáltál engem, nem találtál semmi [rosszat; ha tán] gondoltam [is], nem jött ki a számon.
3Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
4Az emberek cselekedeteinél a te ajkad igéjével vigyáztam az erõszakosnak ösvényeire.
4Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
5Ragaszkodtak lépteim a te ösvényeidhez, nem ingadoztak lábaim.
5Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
6Hívtalak én, mert te felelhetsz nékem, Istenem! Hajtsd hozzám füledet, hallgasd meg az én beszédemet.
6Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
7Mutasd meg csudálatosan a te kegyelmedet, a ki megszabadítod jobboddal a te benned bízókat a támadóktól.
7Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
8Tarts meg engemet, mint szemed fényét; szárnyaid árnyékába rejts el engemet.
8Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
9A gonoszok elõl, a kik pusztítanak engem; ellenségeim elõl, a kik lelkendezve vesznek körül engem.
9õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
10Megkövéredett szívöket elzárták, szájokkal kevélyen szólanak.
10Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
11Körülvettek most minket mentünkben; szemeiket ránk szegzik, hogy földre terítsenek.
11Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
12Hasonlók az oroszlánhoz, a mely zsákmányra szomjaz, és a rejtekhelyen ülõ oroszlánkölyökhöz.
12Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
13Kelj fel, oh Uram! Szállj vele szembe, terítsd le õt, szabadítsd meg lelkemet a gonosztól fegyvereddel;
13Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
14Az emberektõl, oh Uram, kezeddel, a világ embereitõl! Az õ osztályrészük az életben van; megtöltötted hasukat javaiddal, bõvölködnek fiakkal, a miök pedig marad, gyermekeikre hagyják.
14meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
15Én igazságban nézem a te orczádat, megelégszem a te ábrázatoddal, midõn felserkenek.
15Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.