1Dávidé. harczolj a velem harczolókkal.
1Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
2Ragadj paizst és vértet, és kelj föl segítségemre.
2Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
3Szegezz dárdát és rekeszd el üldözõim útját, mondd lelkemnek: Én vagyok segítséged.
3Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'
4Szégyen, gyalázat érje azokat, a kik lelkemet keresik; vettessenek hátra és piruljanak, a kik vesztemet koholják.
4Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
5Legyenek olyanok, mint a polyva a szél elõtt; az Úrnak angyala verdesse [õket].
5Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
6Legyen útjok sötét, csuszamlós, s az Úrnak angyala kergesse õket.
6Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
7Mert ok nélkül vetették elém titkon vont hálójokat, és ok nélkül ástak vermet az én lelkemnek.
7Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
8Érje õt romlás váratlanul, fogja meg hálója, a melyet kivetett, essék belé a veszedelembe.
8Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
9Az én lelkem pedig vigad majd az Úrban, örvendezve szabadításában.
9Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
10Minden tetemem ezt mondja majd: Kicsoda olyan, mint te, Uram?! A ki megszabadítod a nyomorultat a nála erõsebbtõl, a szegényt és szûkölködõt az õ megrablójától.
10Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'
11Erõszakos tanúk állnak elõ; azt kérdezik tõlem, a mirõl nem tudok.
11Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
12Jóért roszszal fizetnek meg nékem, megrabolják lelkemet.
12Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
13Pedig én az õ betegségökben gyászba öltöztem, bõjttel gyötörtem lelkemet, imádságom kebelemre vissza-vissza szállt.
13Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
14Mintha barátom, testvérem volna, úgy jártam-keltem [érte;] mintha anyámat siratnám, úgy jártam bútól meghajolva:
14Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
15Õk pedig örültek az én bukásomon és összegyûltek; összegyûltek ellenem a rágalmazók, tudtom nélkül gyaláztak és nem nyugodtak,
15Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
16Ingyenélõk léha csúfkodásai közt fogaikat vicsorgatva rám.
16nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
17Oh Uram, meddig nézed? Szabadítsd meg lelkemet tombolásaiktól, az oroszlánkölyköktõl az én egyetlenemet.
17Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
18Dicsérlek a nagy gyülekezetben, az erõs nép között magasztallak téged.
18Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
19Ne örüljenek rajtam az én hazug ellenségeim, méltatlan gyûlölõim se hunyorgassanak rám.
19Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
20Mert nem beszélnek békességet, hanem a kik békességesek e földön, azok ellen álnok dolgokat koholnak.
20Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
21Föltátották rám szájokat, azt mondták: Haha! Haha! Látta a szemünk.
21Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'
22Láttad, oh Uram - ne hallgass, oh Uram; ne légy távol tõlem!
22Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
23Serkenj föl, ébredj ítéletemre, oh Uram, Istenem, az én ügyemért.
23Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
24Ítélj meg engem a te igazságod szerint, oh Uram, Istenem, hogy ne öröljenek rajtam!
24Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
25Ne mondhassák szívökben: Örülj mi lelkünk! Ne mondhassák: Elnyeltük õt!
25Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'
26Szégyenüljenek meg, piruljanak együttesen, a kik bajomnak örülnek; szégyen és gyalázat borítsa be õket, a kik felfuvalkodtak ellenem.
26Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
27Vigadjanak és örüljenek, a kik kivánják az én igazságomat, hadd mondják mindenkor: Nagy az Úr, a ki kivánja az õ szolgájának békességét.
27Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'
28Az én nyelvem pedig hirdetni fogja a te igazságodat, a te dicsõségedet minden napon.
28Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!