1Aszáf zsoltára.
1Aasafi laul. Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks.
2Szolgáid holttestét az ég madarainak adták eledelül, szenteid húsát a föld vadjainak.
2Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele.
3Ontották véröket, mint a vizet Jeruzsálem körül, s nem volt, a ki eltemette volna õket.
3Nad on valanud nende verd nagu vett Jeruusalemma ümber ja ei ole olnud matjat.
4Gyalázattá lettünk szomszédaink elõtt, csúfságul és nevetségül a körültünk lakóknak.
4Me oleme saanud teotuseks oma naabritele, irvituseks ja pilkeks oma ümbruskonnale.
5Meddig haragszol Uram, szüntelen? meddig gerjedez féltõ szerelmed, mint a tûz?
5Kui kaua sa, Issand, oled lõpmata vihane ja su püha viha leegitseb nagu tuli?
6Ontsd ki haragodat a pogányokra, a kik nem ismernek téged, és az országokra, a melyek nem hívják segítségül a te nevedet;
6Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!
7Mert megemésztették Jákóbot, és hajlékát elpusztították.
7Sest nad on söönud ära Jaakobi ja on puupaljaks teinud tema eluaseme.
8Ne emlékezzél meg rovásunkra elõdeink vétkérõl; siess elénk irgalmasságoddal, mert megnyomorodunk nagyon.
8Ära tuleta meelde meie vastu esivanemate pahategusid; tõtaku meid kohtama sinu halastus, sest me oleme väga kurnatud!
9Segíts meg bennünket, szabadító Istenünk, a te nevednek dicsõségéért; ments meg minket és bocsásd meg vétkeinket a te nevedért.
9Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepitus meie pattude eest oma nime pärast!
10Minek mondanák a pogányok: Hol az õ Istenök? Legyen nyilvánvaló a pogányokon szemeink láttára a te szolgáid kiontott véréért való bosszúállásod.
10Mispärast peavad paganad ütlema: 'Kus on nende Jumal?' Saagu teatavaks paganate seas meie silma all, et kätte makstakse su sulaste veri, mis on valatud!
11Jusson elõdbe a foglyok könyörgése; karod hatalmával tartsd meg a halálnak eme fiait;
11Lase tulla oma palge ette vangide ägamine; oma käsivarre suurusega jäta ellu surmalapsed
12És fizess meg szomszédaink keblébe hétszeresen a gyalázatért, a melylyel illettek téged, oh Uram!
12ja tasu meie naabritele seitsmekordselt sülle nende teotamised, millega nad on teotanud sind, Issand!
13Mi pedig, a te néped és a te legelõd nyája, hálát adunk néked mindörökké, s nemzedékrõl-nemzedékre hirdetjük a te dicséretedet!
13Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname sind igavesti; me jutustame sinu kiitust põlvest põlve.