¹Én Sáronnak rózsája [vagyok,] és a völgyek lilioma.

¹'Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.'

²Mint a liliom a tövisek közt,

²'Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.'

³Mint az almafa az erdõnek fái közt,

³'Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.

⁴Bevisz engem a borozó házba,

⁴Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.

⁵Erõsítsetek engem szõlõvel,

⁵Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!

⁶Az õ balkeze az én fejem alatt van,

⁶Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.

⁷Kényszerítlek titeket, Jeruzsálemnek leányai,

⁷Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!

⁸Az én szerelmesemnek szavát [hallom], ímé, õ jõ,

⁸Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.

⁹Hasonlatos az én szerelmesem az õzhöz, vagy a szarvasoknak fiához.

⁹Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.

¹⁰Szóla az én szerelmesem nékem, és monda:

¹⁰Mu kallim räägib ja ütleb mulle: 'Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!'

¹¹Mert ímé a tél elmult,

¹¹Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,

¹²Virágok láttatnak a földön,

¹²maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.

¹³A fügefa érleli elsõ gyümölcsét,

¹³Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!

¹⁴Én galambom, a kõsziklának hasadékiban,

¹⁴Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!'

¹⁵Fogjátok meg nékünk a rókákat, a rókafiakat,

¹⁵'Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!

¹⁶Az én szerelmesem enyém, és én az övé,

¹⁶Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.

¹⁷Míglen meghûsül a nap és az árnyékok elmúlnak:

¹⁷Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!'