1Szép vagy én mátkám, mint Tirsa [városa,]
1'Kuhu su kallim on läinud, sa ilusaim naistest? Kuhu su kallim põikas, et koos sinuga teda otsida?'
2Fordítsd el a te szemeidet én tõlem,
2'Mu kallim läks alla oma rohuaeda, palsamipeenarde juurde, rohuaedadesse karja hoidma ja lillekesi noppima.
3A te fogaid hasonlók a juhok nyájához,
3Mina kuulun oma kallimale ja mu kallim on minu, tema, kes lillekeste keskel karja hoiab.'
4Mint a pomagránát darabja a te vakszemed,
4'Sa oled ilus nagu Tirsa, mu kullake, kaunis nagu Jeruusalemm, kardetav nagu väehulk lippudega.
5Hatvanan vannak a királynék,
5Pööra oma silmad ära mu pealt, sest need teevad mind rahutuks! Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadilt.
6És az én galambom, az én tökéletesem,
6Su hambad on nagu kari emalambaid, kes pesemiselt tulevad; neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
7Kicsoda az, a ki úgy láttatik mintegy hajnal,
7Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
8A diófás kertekbe mentem vala alá,
8Kuuskümmend on kuningannasid, kaheksakümmend on liignaisi ja neitseid on arvutult.
9Nem tudtam, hogy az én elmém ültete engem
9Aga üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik. Tüdrukud näevad teda ja kiidavad õndsaks, ka kuningannad ja liignaised, ja nad ülistavad teda:
10Térj meg, oh Sulamit!
10'Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?''
11'Ma läksin alla pähkliaeda vaatama pungi orus, vaatama, kas viinapuu on pakatanud, kas granaatõunapuud õitsevad.
12Ma ei teadnud, et mu hing pani mind Ammi-Nadibi vankritele.'