1L’uomo, nato di donna, vive pochi giorni, e sazio d’affanni.
1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2Spunta come un fiore, poi è reciso; fugge come un’ombra, e non dura.
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
3E sopra un essere così, tu tieni gli occhi aperti! e mi fai comparir teco in giudizio!
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
4Chi può trarre una cosa pura da una impura? Nessuno.
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5Giacché i suoi giorni son fissati, e il numero de’ suoi mesi dipende da te, e tu gli hai posto un termine ch’egli non può varcare,
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
6storna da lui lo sguardo, sì ch’egli abbia un po’ di requie, e possa godere come un operaio la fine della sua giornata.
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
7Per l’albero, almeno c’è speranza; se è tagliato, rigermoglia e continua a metter rampolli.
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
8Quando la sua radice è invecchiata sotto terra, e il suo tronco muore nel suolo,
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9a sentir l’acqua, rinverdisce e mette rami come una pianta nuova.
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
10Ma l’uomo muore e perde ogni forza; il mortale spira e… dov’è egli?
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11Le acque del lago se ne vanno, il fiume vien meno e si prosciuga;
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12così l’uomo giace, e non risorge più; finché non vi sian più cieli, ei non si risveglierà né sarà più destato dal suo sonno.
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13Oh, volessi tu nascondermi nel soggiorno de’ morti, tenermi occulto finché l’ira tua sia passata, fissarmi un termine, e poi ricordarti di me!…
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
14Se l’uomo, dopo morto, potesse ritornare in vita, aspetterei tutti i giorni della mia fazione, finché giungesse l’ora del mio cambio;
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
15tu mi chiameresti e io risponderei, tu brameresti rivedere l’opera delle tue mani.
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
16Ma ora tu conti i miei passi, tu osservi i miei peccati;
16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
17le mie trasgressioni sono sigillate in un sacco, e alle mie iniquità, altre ne aggiungi.
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
18La montagna frana e scompare, la rupe e divelta dal suo luogo,
18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
19le acque rodono la pietra, le loro inondazioni trascinan via la terra: così tu distruggi la speranza dell’uomo.
19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
20Tu lo sopraffai una volta per sempre, ed egli se ne va; gli muti il sembiante, e lo mandi via.
20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
21Se i suoi figliuoli salgono in onore, egli lo ignora; se vengono in dispregio, ei non lo vede;
21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
22questo solo sente: che il suo corpo soffre, che l’anima sua è in lutto".
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'