1Allora Elifaz di Teman rispose e disse:
1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2"Il savio risponde egli con vana scienza? si gonfia egli il petto di vento?
2'Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,
3Si difende egli con ciarle inutili e con parole che non giovan nulla?
3seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?
4Tu, poi, distruggi il timor di Dio, menomi il rispetto religioso che gli è dovuto.
4Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees.
5La tua iniquità ti detta le parole, e adoperi il linguaggio degli astuti.
5Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele.
6Non io, la tua bocca stessa ti condanna; le tue labbra stesse depongono contro a te.
6Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu.
7Sei tu il primo uomo che nacque? Fosti tu formato prima de’ monti?
7Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
8Hai tu sentito quel che s’è detto nel Consiglio di Dio? Hai tu fatto incetta della sapienza per te solo?
8Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?
9Che sai tu che noi non sappiamo? Che conoscenza hai tu che non sia pur nostra?
9Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?
10Ci son fra noi degli uomini canuti ed anche de’ vecchi più attempati di tuo padre.
10Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa.
11Fai tu sì poco caso delle consolazioni di Dio e delle dolci parole che t’abbiam rivolte?
11Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
12Dove ti trascina il cuore, e che voglion dire codeste torve occhiate?
12Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,
13Come! tu volgi la tua collera contro Dio, e ti lasci uscir di bocca tali parole?
13et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?
14Che è mai l’uomo per esser puro, il nato di donna per esser giusto?
14Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?
15Ecco, Iddio non si fida nemmeno de’ suoi santi, i cieli non son puri agli occhi suoi;
15Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged,
16quanto meno quest’essere abominevole e corrotto, l’uomo, che tracanna l’iniquità come l’acqua!
16veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
17Io voglio ammaestrarti; porgimi ascolto, e ti racconterò quello che ho visto,
17Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,
18quello che i Savi hanno riferito senza nulla celare di quel che sapean dai padri,
18mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,
19ai quali soli è stato dato il paese; e in mezzo ai quali non è passato lo straniero.
19kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
20L’empio è tormentato tutti i suoi giorni, e pochi son gli anni riservati al prepotente.
20süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
21Sempre ha negli orecchi rumori spaventosi, e in piena pace gli piomba addosso il distruttore.
21Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
22Non ha speranza d’uscir dalle tenebre, e si sente destinato alla spada.
22Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud.
23Va errando in cerca di pane; dove trovarne? ei sa che a lui dappresso è pronto il giorno tenebroso.
23Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
24La distretta e l’angoscia lo riempion di paura, l’assalgono a guisa di re pronto alla pugna,
24Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
25perché ha steso la mano contro Dio, ha sfidato l’Onnipotente,
25Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
26gli s’è slanciato audacemente contro, sotto il folto de’ suoi scudi convessi.
26joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega.
27Avea la faccia coperta di grasso, i fianchi carichi di pinguedine;
27Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust
28s’era stabilito in città distrutte, in case disabitate, destinate a diventar mucchi di sassi.
28ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks.
29Ei non s’arricchirà, la sua fortuna non sarà stabile; né le sue possessioni si stenderanno sulla terra.
29Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha.
30Non potrà liberarsi dalle tenebre, il vento infocato farà seccare i suoi rampolli, e sarà portato via dal soffio della bocca di Dio.
30Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees.
31Non confidi nella vanità; è un’illusione; poiché avrà la vanità per ricompensa.
31Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus.
32La sua fine verrà prima del tempo, e i suoi rami non rinverdiranno più.
32See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam.
33Sarà come vigna da cui si strappi l’uva ancor acerba, come l’ulivo da cui si scuota il fiore;
33Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu.
34poiché sterile è la famiglia del profano, e il fuoco divora le tende ov’entrano presenti.
34Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
35L’empio concepisce malizia, e partorisce rovina; ei si prepara in seno il disinganno".
35Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.'