1Allora Giobbe rispose e disse:
1Aga Iiob rääkis ja ütles:
2"Di cose come codeste, ne ho udite tante! Siete tutti dei consolatori molesti!
2'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
3Non ci sarà egli una fine alle parole vane? Che cosa ti provoca a rispondere?
3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4Anch’io potrei parlare come voi, se voi foste al posto mio; potrei mettere assieme delle parole contro a voi e su di voi scrollare il capo;
4Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
5potrei farvi coraggio con la bocca; e il conforto delle mie labbra vi calmerebbe.
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6Se parlo, il mio dolore non ne sarà lenito; e se cesso di parlare, che sollievo ne avrò?
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7Ora, purtroppo, Dio m’ha ridotto senza forze, ha desolato tutta la mia casa;
7Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8m’ha coperto di grinze e questo testimonia contro a me, la mia magrezza si leva ad accusarmi in faccia.
8Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9La sua ira mi lacera, mi perseguita, digrigna i denti contro di me. Il mio nemico aguzza gli occhi su di me.
9Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10Apron larga contro a me la bocca, mi percuoton per obbrobrio le guance, si metton tutt’insieme a darmi addosso.
10Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11Iddio mi dà in balìa degli empi, mi getta in mano dei malvagi.
11Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
12Vivevo in pace, ed egli m’ha scosso con violenza, m’ha preso per la nuca, m’ha frantumato, m’ha posto per suo bersaglio.
12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13I suoi arcieri mi circondano, egli mi trafigge i reni senza pietà, sparge a terra il mio fiele.
13ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
14Apre sopra di me breccia su breccia, mi corre addosso come un guerriero.
14Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
15Mi son cucito un cilicio sulla pelle, ho prostrato la mia fronte nella polvere.
15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
16Il mio viso è rosso di pianto, e sulle mie palpebre si stende l’ombra di morte.
16Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17Eppure, le mie mani non commisero mai violenza, e la mia preghiera fu sempre pura.
17kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
18O terra, non coprire il mio sangue, e non vi sia luogo ove si fermi il mio grido!
18Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19Già fin d’ora, ecco, il mio Testimonio è in cielo, il mio Garante è nei luoghi altissimi.
19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
20Gli amici mi deridono, ma a Dio si volgon piangenti gli occhi miei;
20Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
21sostenga egli le ragioni dell’uomo presso Dio, le ragioni del figliuol d’uomo contro i suoi compagni!
21et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
22Poiché, pochi anni ancora, e me ne andrò per una via senza ritorno.
22Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.