Italian: Riveduta Bible (1927)

Estonian

Job

17

1Il mio soffio vitale si spenge, i miei giorni si estinguono, il sepolcro m’aspetta!
1Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.
2Sono attorniato di schernitori e non posso chiuder occhio per via delle lor parole amare.
2Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
3O Dio, da’ un pegno, sii tu il mio mallevadore presso di te; se no, chi metterà la sua nella mia mano?
3Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
4Poiché tu hai chiuso il cuor di costoro alla ragione, e però non li farai trionfare.
4Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
5Chi denunzia un amico sì che diventi preda altrui, vedrà venir meno gli occhi de’ suoi figli.
5Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
6Egli m’ha reso la favola dei popoli, e son divenuto un essere a cui si sputa in faccia.
6Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
7L’occhio mio si oscura pel dolore, tutte le mie membra non son più che un’ombra.
7Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
8Gli uomini retti ne son colpiti di stupore, e l’innocente insorge contro l’empio;
8Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
9ma il giusto si attiene saldo alla sua via, e chi ha le mani pure viepiù si fortifica.
9Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
10Quanto a voi tutti, tornate pure, fatevi avanti, ma fra voi non troverò alcun savio.
10Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
11I miei giorni passano, i miei disegni, i disegni cari al mio cuore, sono distrutti,
11Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
12e costoro pretendon che la notte sia giorno, che la luce sia vicina, quando tutto è buio!
12Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
13Se aspetto come casa mia il soggiorno de’ morti, se già mi son fatto il letto nelle tenebre,
13Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
14se ormai dico al sepolcro "tu sei mio padre" e ai vermi: "siete mia madre e mia sorella",
14Ma hüüan hauale: 'Sa oled mu isa!' ja ussikestele: 'Mu ema ja õde!'
15dov’è dunque la mia speranza? questa speranza mia chi la può scorgere?
15Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
16Essa scenderà alle porte del soggiorno de’ morti, quando nella polvere troverem riposo assieme".
16Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.'