1Allora Giobbe rispose e disse:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2"Fino a quando affliggerete l’anima mia e mi tormenterete coi vostri discorsi?
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3Son già dieci volte che m’insultate, e non vi vergognate di malmenarmi.
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4Dato pure ch’io abbia errato, il mio errore concerne me solo.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Ma se proprio volete insuperbire contro di me e rimproverarmi la vergogna in cui mi trovo,
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6allora sappiatelo: chi m’ha fatto torto e m’ha avvolto nelle sue reti è Dio.
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7Ecco, io grido: "Violenza!" e nessuno risponde; imploro aiuto, ma non c’è giustizia!
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8Dio m’ha sbarrato la via e non posso passare, ha coperto di tenebre il mio cammino.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9M’ha spogliato della mia gloria, m’ha tolto dal capo la corona.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10M’ha demolito a brano a brano, e io me ne vo! ha sradicata come un albero la mia speranza.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11Ha acceso l’ira sua contro di me, e m’ha considerato come suo nemico.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12Le sue schiere son venute tutte insieme, si sono spianata la via fino a me, han posto il campo intorno alla mia tenda.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Egli ha allontanato da me i miei fratelli, i miei conoscenti si son del tutto alienati da me.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14M’hanno abbandonato i miei parenti, gl’intimi miei m’hanno dimenticato.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15I miei domestici e le mie serve mi trattan da straniero; agli occhi loro io sono un estraneo.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16Chiamo il mio servo, e non risponde, devo supplicarlo con la mia bocca.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Il mio fiato ripugna alla mia moglie, faccio pietà a chi nacque dal seno di mia madre.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18Perfino i bimbi mi sprezzano; se cerco d’alzarmi mi scherniscono.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19Tutti gli amici più stretti m’hanno in orrore, e quelli che amavo mi si son vòlti contro.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Le mie ossa stanno attaccate alla mia pelle, alla mia carne, non m’è rimasto che la pelle de’ denti.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Pietà, pietà di me, voi, miei amici! ché la man di Dio m’ha colpito.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22Perché perseguitarmi come fa Dio? Perché non siete mai sazi della mia carne?
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23Oh se le mie parole fossero scritte! se fossero consegnate in un libro!
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24se con lo scalpello di ferro e col piombo fossero incise nella roccia per sempre!…
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Ma io so che il mio Vindice vive, e che alla fine si leverà sulla polvere.
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26E quando, dopo la mia pelle, sarà distrutto questo corpo, senza la mia carne, vedrò Iddio.
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27Io lo vedrò a me favorevole; lo contempleranno gli occhi miei, non quelli d’un altro… il cuore, dalla brama, mi si strugge in seno!
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28Se voi dite: Come lo perseguiteremo, come troveremo in lui la causa prima dei suoi mali?
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
29Temete per voi stessi la spada, ché furiosi sono i castighi della spada affinché sappiate che v’è una giustizia".
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'