1Allora Giobbe rispose e disse:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2"Porgete bene ascolto alle mie parole, e sia questa la consolazione che mi date.
2'Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3Sopportatemi, lasciate ch’io parli, e quando avrò parlato tu mi potrai deridere.
3Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4Mi lagno io forse d’un uomo? E come farei a non perder la pazienza?
4Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5Guardatemi, stupite, e mettetevi la mano sulla bocca.
5Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6Quando ci penso, ne sono smarrito, e la mia carne e presa da raccapriccio.
6Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7Perché mai vivono gli empi? Perché arrivano alla vecchiaia ed anche crescon di forze?
7Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8La loro progenie prospera, sotto ai loro sguardi, intorno ad essi, e i lor rampolli fioriscon sotto gli occhi loro.
8Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9La loro casa è in pace, al sicuro da spaventi, e la verga di Dio non li colpisce.
9Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10Il loro toro monta e non falla, la loro vacca figlia senz’abortire.
10Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11Mandan fuori come un gregge i loro piccini, e i loro figliuoli saltano e ballano.
11Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12Cantano a suon di timpano e di cetra, e si rallegrano al suon della zampogna.
12Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13Passano felici i loro giorni, poi scendono in un attimo nel soggiorno dei morti.
13Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14Eppure, diceano a Dio: "Ritirati da noi! Noi non ci curiamo di conoscer le tue vie!
14Nad ütlevad Jumalale: 'Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15Che è l’Onnipotente perché lo serviamo? che guadagneremo a pregarlo?"
15Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?'
16Ecco, non hanno essi in mano la loro felicita? (lungi da me il consiglio degli empi!)
16Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17Quando avvien mai che la lucerna degli empi si spenga, che piombi loro addosso la ruina, e che Dio, nella sua ira, li retribuisca di pene?
17Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18Quando son essi mai come paglia al vento, come pula portata via dall’uragano?
18et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19"Iddio", mi dite, "serba castigo pei figli dell’empio". Ma punisca lui stesso! che lo senta lui,
19Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20che vegga con gli occhi propri la sua ruina, e beva egli stesso l’ira dell’Onnipotente!
20Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21E che importa all’empio della sua famiglia dopo di lui, quando il numero dei suoi mesi e ormai compiuto?
21Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22S’insegnerà forse a Dio la scienza? a lui che giudica quelli di lassù?
22Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23L’uno muore in mezzo al suo benessere, quand’è pienamente tranquillo e felice,
23Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24ha i secchi pieni di latte, e fresco il midollo dell’ossa.
24reied lihavad ja kondid täis üdi.
25L’altro muore con l’amarezza nell’anima, senz’aver mai gustato il bene.
25Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26Ambedue giacciono ugualmente nella polvere, e i vermi li ricoprono.
26Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27Ah! li conosco i vostri pensieri, e i piani che formate per abbattermi!
27Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28Voi dite: "E dov’è la casa del prepotente? dov’è la tenda che albergava gli empi?"
28Sest te küsite: 'Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?'
29Non avete dunque interrogato quelli che hanno viaggiato? Voi non vorrete negare quello che attestano;
29Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30che, cioè, il malvagio è risparmiato nel dì della ruina, che nel giorno dell’ira egli sfugge.
30et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31Chi gli rimprovera in faccia la sua condotta? Chi gli rende quel che ha fatto?
31Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32Egli è portato alla sepoltura con onore, e veglia egli stesso sulla sua tomba.
32Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33Lievi sono a lui le zolle della valle; dopo, tutta la gente segue le sue orme; e, anche prima, una folla immensa fu come lui.
33Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34Perché dunque m’offrite consolazioni vane? Delle vostre risposte altro non resta che falsità".
34Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused - neist jääb järele ainult vale.'