Italian: Riveduta Bible (1927)

Estonian

Job

29

1Giobbe riprese il suo discorso e disse:
1Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2"Oh foss’io come ne’ mesi d’una volta, come ne’ giorni in cui Dio mi proteggeva,
2'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
3quando la sua lampada mi risplendeva sul capo, e alla sua luce io camminavo nelle tenebre!
3kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
4Oh fossi com’ero a’ giorni della mia maturità, quando Iddio vegliava amico sulla mia tenda,
4et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
5quando l’Onnipotente stava ancora meco, e avevo i miei figliuoli d’intorno;
5kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
6quando mi lavavo i piedi nel latte e dalla roccia mi fluivano ruscelli d’olio!
6kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
7Allorché uscivo per andare alla porta della città e mi facevo preparare il seggio sulla piazza,
7Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
8i giovani, al vedermi, si ritiravano, i vecchi s’alzavano e rimanevano in piedi;
8siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
9i maggiorenti cessavan di parlare e si mettevan la mano sulla bocca;
9pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
10la voce dei capi diventava muta, la lingua s’attaccava al loro palato.
10vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
11L’orecchio che mi udiva, mi diceva beato; l’occhio che mi vedeva mi rendea testimonianza,
11Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
12perché salvavo il misero che gridava aiuto, e l’orfano che non aveva chi lo soccorresse.
12sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
13Scendea su me la benedizione di chi stava per perire, e facevo esultare il cuor della vedova.
13Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
14La giustizia era il mio vestimento ed io il suo; la probità era come il mio mantello e il mio turbante.
14Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
15Ero l’occhio del cieco, il piede dello zoppo;
15Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
16ero il padre de’ poveri, e studiavo a fondo la causa dello sconosciuto.
16Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
17Spezzavo la ganascia all’iniquo, e gli facevo lasciar la preda che avea fra i denti.
17Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
18E dicevo: "Morrò nel mio nido, e moltiplicherò i miei giorni come la rena;
18Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
19le mie radici si stenderanno verso l’acque, la rugiada passerà la notte sui miei rami;
19Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
20la mia gloria sempre si rinnoverà, e l’arco rinverdirà nella mia mano".
20Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'
21Gli astanti m’ascoltavano pieni d’aspettazione, si tacevan per udire il mio parere.
21Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
22Quand’avevo parlato, non replicavano; la mia parola scendeva su loro come una rugiada.
22Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
23E m’aspettavan come s’aspetta la pioggia; aprivan larga la bocca come a un acquazzone di primavera.
23Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
24Io sorridevo loro quand’erano sfiduciati; e non potevano oscurar la luce del mio volto.
24Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
25Quando andavo da loro, mi sedevo come capo, ed ero come un re fra le sue schiere, come un consolatore in mezzo agli afflitti.
25Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.