1E ora servo di zimbello a dei più giovani di me, i cui padri non mi sarei degnato di mettere fra i cani del mio gregge!
1Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2E a che m’avrebbe servito la forza delle lor mani? Gente incapace a raggiungere l’età matura,
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3smunta dalla miseria e dalla fame, ridotta a brucare il deserto, la terra da tempo nuda e desolata,
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4strappando erba salsa presso ai cespugli, ed avendo per pane radici di ginestra.
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5Sono scacciati di mezzo agli uomini, grida lor dietro la gente come dietro al ladro,
5Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6abitano in burroni orrendi, nelle caverne della terra e fra le rocce;
6Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7ragliano fra i cespugli, si sdraiano alla rinfusa sotto i rovi;
7Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8gente da nulla, razza senza nome, cacciata via dal paese a bastonate.
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9E ora io sono il tema delle loro canzoni, il soggetto dei loro discorsi.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10Mi aborrono, mi fuggono, non si trattengono dallo sputarmi in faccia.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11Non han più ritegno, m’umiliano, rompono ogni freno in mia presenza.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12Questa genia si leva alla mia destra, m’incalzano, e si appianano le vie contro di me per distruggermi.
12Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13Hanno sovvertito il mio cammino, lavorano alla mia ruina, essi che nessuno vorrebbe soccorrere!
13Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14S’avanzano come per un’ampia breccia, si precipitano innanzi in mezzo alle ruine.
14Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15Terrori mi si rovesciano addosso; l’onor mio è portato via come dal vento, è passata come una nube la mia felicità.
15Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16E ora l’anima mia si strugge in me, m’hanno còlto i giorni dell’afflizione.
16Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17La notte mi trafigge, mi stacca l’ossa, e i dolori che mi rodono non hanno posa.
17Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18Per la gran violenza del mio male la mia veste si sforma, mi si serra addosso come la tunica.
18Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19Iddio m’ha gettato nel fango, e rassomiglio alla polvere e alla cenere.
19Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20Io grido a te, e tu non mi rispondi; ti sto dinanzi, e tu mi stai a considerare!
20Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21Ti sei mutato in nemico crudele verso di me; mi perseguiti con la potenza della tua mano.
21Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22Mi levi per aria, mi fai portar via dal vento, e mi annienti nella tempesta.
22Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23Giacché, lo so, tu mi meni alla morte, alla casa di convegno di tutti i viventi.
23Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
24Ma chi sta per perire non protende la mano? e nell’angoscia sua non grida al soccorso?
24Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25Non piangevo io forse per chi era nell’avversità? l’anima mia non era ella angustiata per il povero?
25Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26Speravo il bene, ed è venuto il male; aspettavo la luce, ed è venuta l’oscurità!
26Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27Le mie viscere bollono e non hanno requie, son venuti per me giorni d’afflizione.
27Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28Me ne vo tutto annerito, ma non dal sole; mi levo in mezzo alla raunanza, e grido aiuto;
28Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29son diventato fratello degli sciacalli, compagno degli struzzi.
29Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30La mia pelle è nera, e cade a pezzi; le mie ossa son calcinate dall’arsura.
30Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31La mia cetra non dà più che accenti di lutto, e la mia zampogna voce di pianto.
31Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.