1Sai tu quando le capre selvagge delle rocce figliano? Hai tu osservato quando le cerve partoriscono?
1Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?
2Conti tu i mesi della lor pregnanza e sai tu il momento in cui debbono sgravarsi?
2Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,
3S’accosciano, fanno i lor piccini, e son tosto liberate dalle loro doglie;
3kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?
4i lor piccini si fanno forti, crescono all’aperto, se ne vanno, e non tornan più alle madri.
4Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.
5Chi manda libero l’onàgro, e chi scioglie i legami all’asino salvatico,
5Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
6al quale ho dato per dimora il deserto, e la terra salata per abitazione?
6kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
7Egli si beffa del frastuono della città, e non ode grida di padrone.
7Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
8Batte le montagne della sua pastura, e va in traccia d’ogni filo di verde.
8Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
9Il bufalo vorrà egli servirti o passar la notte presso alla tua mangiatoia?
9Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
10Legherai tu il bufalo con una corda perché faccia il solco? erpicherà egli le valli dietro a te?
10Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
11Ti fiderai di lui perché la sua forza è grande? Lascerai a lui il tuo lavoro?
11Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
12Conterai su lui perché ti porti a casa la raccolta e ti ammonti il grano sull’aia?
12Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
13Lo struzzo batte allegramente l’ali; ma le penne e le piume di lui son esse pietose?
13Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
14No, poich’egli abbandona sulla terra le proprie uova e le lascia scaldar sopra la sabbia.
14Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
15Egli dimentica che un piede le potrà schiacciare, e che le bestie dei campi le potran calpestare.
15unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
16Tratta duramente i suoi piccini, quasi non fosser suoi; la sua fatica sarà vana, ma ciò non lo turba,
16Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
17ché Iddio l’ha privato di sapienza, e non gli ha impartito intelligenza.
17Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
18Ma quando si leva e piglia lo slancio, si beffa del cavallo e di chi lo cavalca.
18Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
19Sei tu che dài al cavallo il coraggio? che gli vesti il collo d’una fremente criniera?
19Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
20Sei tu che lo fai saltar come la locusta? Il fiero suo nitrito incute spavento.
20Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
21Raspa la terra nella valle ed esulta della sua forza; si slancia incontro alle armi.
21Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.
22Della paura si ride, non trema, non indietreggia davanti alla spada.
22Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
23Gli risuona addosso il turcasso, la folgorante lancia e il dardo.
23Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.
24Con fremente furia divora la terra. Non sta più fermo quando suona la tromba.
24Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.
25Com’ode lo squillo, dice: Aha! e fiuta da lontano la battaglia, la voce tonante dei capi, e il grido di guerra.
25Siis kui puhutakse sarve, hirnub tema: iihahaa! Juba kaugelt haistab ta võitlust, pealikute kisa ja hõikeid.
26E’ l’intelligenza tua che allo sparviere fa spiccare il volo e spiegar l’ali verso mezzogiorno?
26Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?
27E’ forse al tuo comando che l’aquila si leva in alto e fa il suo nido nei luoghi elevati?
27Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele?
28Abita nelle rocce e vi pernotta; sta sulla punta delle rupi, sulle vette scoscese;
28Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
29di là spia la preda, e i suoi occhi miran lontano.
29Sealt ta luurab saaki ja ta silmad näevad kaugele.
30I suoi piccini s’abbeveran di sangue, e dove son de’ corpi morti, ivi ella si trova".
30Ta pojad rüübivad verd, ja kus on mahalööduid, seal on temagi.'