Italian: Riveduta Bible (1927)

Estonian

Job

7

1La vita dell’uomo sulla terra è una milizia; i giorni suoi son simili ai giorni d’un operaio.
1Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2Come lo schiavo anela l’ombra e come l’operaio aspetta il suo salario,
2Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3così a me toccan mesi di sciagura, e mi sono assegnate notti di dolore.
3nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
4Non appena mi corico, dico: "Quando mi leverò?" Ma la notte si prolunga, e mi sazio d’agitazioni infino all’alba.
4Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.
5La mia carne è coperta di vermi e di croste terrose, la mia pelle si richiude, poi riprende a suppurare.
5Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6I miei giorni sen vanno più veloci della spola, si consumano senza speranza.
6Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
7Ricordati, che la mia vita e un soffio! L’occhio mio non vedrà più il bene.
7Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
8Lo sguardo di chi ora mi vede non mi potrà più scorgere; gli occhi tuoi mi cercheranno, ma io non sarò più.
8Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9La nuvola svanisce e si dilegua; così chi scende nel soggiorno de’ morti non ne risalirà;
9Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
10non tornerà più nella sua casa, e il luogo ove stava non lo riconoscerà più.
10Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
11Io, perciò, non terrò chiusa la bocca; nell’angoscia del mio spirito io parlerò, mi lamenterò nell’amarezza dell’anima mia.
11Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
12Son io forse il mare o un mostro marino che tu ponga intorno a me una guardia?
12Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
13Quando dico: "Il mio letto mi darà sollievo, il mio giaciglio allevierà la mia pena",
13Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',
14tu mi sgomenti con sogni, e mi spaventi con visioni;
14siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
15sicché l’anima mia preferisce soffocare, preferisce a queste ossa la morte.
15nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
16Io mi vo struggendo; non vivrò sempre; deh, lasciami stare; i giorni miei non son che un soffio.
16Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17Che cosa è l’uomo che tu ne faccia tanto caso, che tu ponga mente ad esso,
17Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
18e lo visiti ogni mattina e lo metta alla prova ad ogni istante?
18vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
19Quando cesserai di tener lo sguardo fisso su me? Quando mi darai tempo d’inghiottir la mia saliva?
19Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20Se ho peccato, che ho fatto a te, o guardiano degli uomini? Perché hai fatto di me il tuo bersaglio? A tal punto che son divenuto un peso a me stesso?
20Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
21E perché non perdoni le mie trasgressioni e non cancelli la mia iniquità? Poiché presto giacerò nella polvere; e tu mi cercherai, ma io non sarò più".
21Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'