¹Allora Giobbe rispose e disse:

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²"Sì, certo, io so ch’egli e così; e come sarebbe il mortale giusto davanti a Dio?

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

³Se all’uomo piacesse di piatir con Dio, non potrebbe rispondergli sovra un punto fra mille.

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

⁴Dio è savio di cuore, è grande in potenza; chi gli ha tenuto fronte e se n’è trovato bene?

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁵Egli trasporta le montagne senza che se ne avvedano, nel suo furore le sconvolge.

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁶Egli scuote la terra dalle sue basi, e le sue colonne tremano.

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁷Comanda al sole, ed esso non si leva; mette un sigillo sulle stelle.

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁸Da solo spiega i cieli, e cammina sulle più alte onde del mare.

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁹E’ il creatore dell’Orsa, d’Orione, delle Pleiadi, e delle misteriose regioni del cielo australe.

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

¹⁰Egli fa cose grandi e imperscrutabili, maraviglie senza numero.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹¹Ecco, ei mi passa vicino, ed io nol veggo; mi scivola daccanto e non me n’accorgo.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹²Ecco afferra la preda, e chi si opporrà? Chi oserà dirgli: "Che fai?"

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹³Iddio non ritira la sua collera; sotto di lui si curvano i campioni della superbia.

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹⁴E io, come farei a rispondergli, a sceglier le mie parole per discuter con lui?

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁵Avessi anche ragione, non gli replicherei, ma chiederei mercé al mio giudice.

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁶S’io lo invocassi ed egli mi rispondesse, non però crederei che avesse dato ascolto alla mia voce;

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁷egli che mi piomba addosso dal seno della tempesta, che moltiplica senza motivo le mie piaghe,

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁸che non mi lascia riprender fiato, e mi sazia d’amarezza.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁹Se si tratta di forza, ecco, egli è potente; se di diritto, ei dice: "Chi mi fisserà un giorno per comparire"?

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

²⁰Fossi pur giusto, la mia bocca stessa mi condannerebbe; fossi pure integro, essa mi farebbe dichiarar perverso.

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²¹Integro! Sì, lo sono! di me non mi preme, io disprezzo la vita!

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²²Per me è tutt’uno! perciò dico: "Egli distrugge ugualmente l’integro ed il malvagio.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²³Se un flagello, a un tratto, semina la morte, egli ride dello sgomento degli innocenti.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²⁴La terra è data in balìa dei malvagi; ei vela gli occhi ai giudici di essa; se non è lui, chi è dunque"?

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁵E i miei giorni se ne vanno più veloci d’un corriere; fuggono via senz’aver visto il bene;

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁶passan rapidi come navicelle di giunchi, come l’aquila che piomba sulla preda.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁷Se dico: "Voglio dimenticare il mio lamento, deporre quest’aria triste e rasserenarmi",

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁸sono spaventato di tutti i miei dolori, so che non mi terrai per innocente.

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁹Io sarò condannato; perché dunque affaticarmi invano?

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

³⁰Quand’anche mi lavassi con la neve e mi nettassi le mani col sapone,

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³¹tu mi tufferesti nel fango d’una fossa, le mie vesti stesse m’avrebbero in orrore.

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³²Dio non è un uomo come me, perch’io gli risponda e che possiam comparire in giudizio assieme.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³³Non c’è fra noi un arbitro, che posi la mano su tutti e due!

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³⁴Ritiri Iddio d’addosso a me la sua verga; cessi dallo spaventarmi il suo terrore;

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁵allora io parlerò senza temerlo, giacché sento di non essere quel colpevole che sembro.

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.