1Anima mia, benedici l’Eterno! O Eterno, mio Dio, tu sei sommamente grande; sei vestito di splendore e di maestà.
1Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud.
2Egli s’ammanta di luce come d’una veste; distende i cieli come un padiglione;
2Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.
3egli costruisce le sue alte stanze nelle acque; fa delle nuvole il suo carro, s’avanza sulle ali del vento;
3Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel.
4fa dei venti i suoi messaggeri, delle fiamme di fuoco i suoi ministri.
4Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid.
5Egli ha fondato la terra sulle sue basi; non sarà smossa mai in perpetuo.
5Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.
6Tu l’avevi coperta dell’abisso come d’una veste, le acque s’erano fermate sui monti.
6Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema, mägede peal seisid veed.
7Alla tua minaccia esse si ritirarono, alla voce del tuo tuono fuggirono spaventate.
7Sinu sõitluse eest nad põgenevad, sinu äikese hääle eest nad pagevad.
8Le montagne sorsero, le valli s’abbassarono nel luogo che tu avevi stabilito per loro.
8Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud.
9Tu hai posto alle acque un limite che non trapasseranno; esse non torneranno a coprire la terra.
9Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.
10Egli manda fonti nelle valli, ed esse scorrono fra le montagne;
10Sina saadad allikaist ojad jooksma; need voolavad mägede vahel.
11abbeverano tutte le bestie della campagna, gli asini selvatici vi si dissetano.
11Nad joodavad kõiki metsloomi; metseeslid kustutavad seal oma janu.
12Presso a quelle si riparano gli uccelli del cielo; di mezzo alle fronde fanno udir la loro voce.
12Taeva linnud asuvad elama nende äärde, okste vahel nad teevad häält.
13Egli adacqua i monti dall’alto delle sue stanze, la terra è saziata col frutto delle tue opere.
13Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest; sinu tööde viljast toidab ennast maa.
14Egli fa germogliar l’erba per il bestiame e le piante per il servizio dell’uomo, facendo uscir dalla terra il nutrimento,
14Sa lased tärgata rohu loomadele ja orased inimeste tarbeks, et tuua leiba välja maa seest
15e il vino che rallegra il cuor dell’uomo, e l’olio che gli fa risplender la faccia, e il pane che sostenta il cuore dei mortali.
15ja veini, mis rõõmustab inimese südant; õli, et panna tema pale läikima; ja leiba, et kinnitada inimese südant.
16Gli alberi dell’Eterno sono saziati, i cedri del Libano, ch’egli ha piantati.
16Issanda puud saavad toidust küllalt, Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud,
17Gli uccelli vi fanno i loro nidi; la cicogna fa dei cipressi la sua dimora;
17kus linnud pesitsevad; toonekurgedel on majad küpresside otsas.
18le alte montagne son per i camosci, le rocce sono il rifugio de’ conigli.
18Kõrged mäed on kaljukitsedele, kaljud mäkradele varjupaigaks.
19Egli ha fatto la luna per le stagioni; il sole conosce il suo tramonto.
19Ta on teinud kuu aegade näitajaks, päike teab oma loojakut.
20Tu mandi le tenebre e vien la notte, nella quale tutte le bestie delle foreste si mettono in moto.
20Kui sa teed pimeduse, siis tuleb öö ja kõik metsloomad roomavad välja.
21I leoncelli ruggono dietro la preda e chiedono il loro pasto a Dio.
21Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust.
22Si leva il sole, esse si ritirano e vanno a giacere nei loro covi.
22Päike tõuseb, nemad koristavad end ja heidavad maha oma asemeile.
23L’uomo esce all’opera sua e al suo lavoro fino alla sera.
23Siis väljub inimene oma tööle ja oma tegemistele õhtuni.
24Quanto son numerose le tue opere, o Eterno! Tu le hai fatte tutte con sapienza; la terra è piena delle tue ricchezze.
24Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.
25Ecco il mare, grande ed ampio, dove si muovon creature senza numero, animali piccoli e grandi.
25Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri;
26Là vogano le navi e quel leviatan che hai creato per scherzare in esso.
26seal ujuvad laevad; seal on Leviatan, kelle sa oled valmistanud endale mängima.
27Tutti quanti sperano in te che tu dia loro il lor cibo a suo tempo.
27Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.
28Tu lo dài loro ed essi lo raccolgono; tu apri la mano ed essi son saziati di beni.
28Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head.
29Tu nascondi la tua faccia, essi sono smarriti; tu ritiri il loro fiato, ed essi muoiono e tornano nella loro polvere.
29Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu.
30Tu mandi il tuo spirito, essi sono creati, e tu rinnovi la faccia della terra.
30Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.
31Duri in perpetuo la gloria dell’Eterno, si rallegri l’Eterno nelle opere sue!
31Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustagu oma tegudest,
32Egli riguarda la terra, ed essa trema; egli tocca i monti, ed essi fumano.
32tema, kes vaatab ilmamaad, nõnda et see vabiseb, kes puudutab mägesid, ja need suitsevad.
33Io canterò all’Eterno finché io viva; salmeggerò al mio Dio finché io esista.
33Ma tahan laulda Issandale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus.
34Possa la mia meditazione essergli gradita! Io mi rallegrerò nell’Eterno.
34Olgu mu mõlgutus armas tema meelest; mina rõõmutsen Issandas.
35Spariscano i peccatori dalla terra, e gli empi non siano più! Anima mia, benedici l’Eterno. Alleluia.
35Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam! Kiida, mu hing, Issandat! Halleluuja!