¹Di Davide. O Eterno, contendi con quelli che contendono meco, combatti con quelli che combattono meco.

¹Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!

²Prendi lo scudo e la targa e lèvati in mio aiuto.

²Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!

³Tira fuori la lancia e chiudi il passo ai miei persecutori; di’ all’anima mia: Io son la tua salvezza.

³Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'

⁴Sian confusi e svergognati quelli che cercano l’anima mia; voltin le spalle e arrossiscano quei che macchinano la mia rovina.

⁴Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!

⁵Sian come pula al vento e l’angelo dell’Eterno li scacci.

⁵Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!

⁶Sia la via loro tenebrosa e sdrucciolevole, e l’insegua l’angelo dell’Eterno.

⁶Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!

⁷Poiché, senza cagione, m’hanno teso di nascosto la loro rete, senza cagione hanno scavato una fossa per togliermi la vita.

⁷Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.

⁸Li colga una ruina improvvisa e sian presi nella rete ch’essi stessi hanno nascosta; scendano nella rovina apparecchiata per me.

⁸Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!

⁹Allora l’anima mia festeggerà nell’Eterno, e si rallegrerà nella sua salvezza.

⁹Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!

¹⁰Tutte le mie ossa diranno: O Eterno, chi è pari a te che liberi il misero da chi è più forte di lui, il misero e il bisognoso da chi lo spoglia?

¹⁰Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'

¹¹Iniqui testimoni si levano; mi domandano cose delle quali non so nulla.

¹¹Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.

¹²Mi rendono male per bene; derelitta è l’anima mia.

¹²Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.

¹³Eppure io, quand’eran malati, vestivo il cilicio, affliggevo l’anima mia col digiuno, e pregavo col capo curvo sul seno…

¹³Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!

¹⁴Camminavo triste come per la perdita d’un amico, d’un fratello, andavo chino, abbrunato, come uno che pianga sua madre.

¹⁴Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.

¹⁵Ma, quand’io vacillo, essi si rallegrano, s’adunano assieme; s’aduna contro di me gente abietta che io non conosco; mi lacerano senza posa.

¹⁵Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;

¹⁶Come profani buffoni da mensa, digrignano i denti contro di me.

¹⁶nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.

¹⁷O Signore, fino a quando vedrai tu questo? Ritrai l’anima mia dalle loro ruine, l’unica mia, di fra i leoncelli.

¹⁷Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!

¹⁸Io ti celebrerò nella grande assemblea, ti loderò in mezzo a gran popolo.

¹⁸Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.

¹⁹Non si rallegrino di me quelli che a torto mi sono nemici, né ammicchino con l’occhio quelli che m’odian senza cagione.

¹⁹Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!

²⁰Poiché non parlan di pace, anzi macchinan frodi contro la gente pacifica del paese.

²⁰Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.

²¹Apron larga la bocca contro me e dicono: Ah, ah! l’occhio nostro l’ha visto.

²¹Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'

²²Anche tu hai visto, o Eterno; non tacere! O Signore, non allontanarti da me.

²²Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!

²³Risvegliati, destati, per farmi ragione, o mio Dio, mio Signore, per difender la mia causa.

²³Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!

²⁴Giudicami secondo la tua giustizia o Eterno, Iddio mio, e fa’ ch’essi non si rallegrino su me;

²⁴Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!

²⁵che non dicano in cuor loro: Ah, ecco il nostro desiderio! che non dicano: L’abbiamo inghiottito.

²⁵Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'

²⁶Siano tutti insieme svergognati e confusi quelli che si rallegrano del mio male; sian rivestiti d’onta e di vituperio quelli che si levano superbi contro di me.

²⁶Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!

²⁷Cantino e si rallegrino quelli che si compiacciono della mia giustizia, e dican del continuo: Magnificato sia l’Eterno che vuole la pace del suo servitore!

²⁷Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'

²⁸E la mia lingua parlerà della tua giustizia, e dirà del continuo la tua lode.

²⁸Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!