1Canto. Salmo dei figliuoli di Kore. Per il Capo de’ musici. Da cantarsi mestamente. Cantico di Heman, l’Ezrahita. O Eterno, Dio della mia salvezza, io grido giorno e notte nel tuo cospetto.
1Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
2Venga la mia preghiera dinanzi a te, inclina il tuo orecchio al mio grido;
2Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
3poiché l’anima mia è sazia di mali, e la mia vita è giunta presso al soggiorno dei morti.
3Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
4Io son contato fra quelli che scendon nella fossa; son come un uomo che non ha più forza.
4Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
5Prostrato sto fra i morti, come gli uccisi che giaccion nella tomba, de’ quali tu non ti ricordi più, e che son fuor della portata della tua mano.
5Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
6Tu m’hai posto nella fossa più profonda, in luoghi tenebrosi, negli abissi.
6Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
7L’ira tua pesa su me, e tu m’hai abbattuto con tutti i tuoi flutti. Sela.
7Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
8Tu hai allontanato da me i miei conoscenti, m’hai reso un’abominazione per loro. Io son rinchiuso e non posso uscire.
8Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
9L’occhio mio si consuma per l’afflizione; io t’invoco ogni giorno, o Eterno, stendo verso te le mie mani.
9Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
10Opererai tu qualche miracolo per i morti? I trapassati risorgeranno essi a celebrarti? Sela.
10Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.
11La tua benignità sarà ella narrata nel sepolcro, o la tua fedeltà nel luogo della distruzione?
11Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.
12Le tue maraviglie saranno esse note nelle tenebre, e la tua giustizia nella terra dell’oblìo?
12Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?
13Ma, quant’è a me, o Eterno, io grido a te, e la mattina la mia preghiera ti viene incontro.
13Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?
14Perché, o Eterno, rigetti tu l’anima mia? Perché nascondi il tuo volto da me?
14Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.
15Io sono afflitto, e morente fin da giovane; io porto il peso dei tuoi terrori e sono smarrito.
15Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?
16I tuoi furori mi son passati addosso; i tuoi terrori m’annientano,
16Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.
17mi circondano come acque ogni giorno, mi attornian tutti assieme.
17Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;
18Hai allontanato da me amici e compagni; i miei conoscenti sono le tenebre.
18need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.
19Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.