1Venite, cantiamo con giubilo all’Eterno, mandiamo grida di gioia alla ròcca della nostra salvezza!
1Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
2Presentiamoci a lui con lodi, celebriamolo con salmi!
2Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!
3Poiché l’Eterno è un Dio grande, e un gran Re sopra tutti gli dèi.
3Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
4Nelle sue mani stanno le profondità della terra, e le altezze de’ monti son sue.
4Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud.
5Suo è il mare, perch’egli l’ha fatto, e le sue mani han formato la terra asciutta.
5Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa.
6Venite, adoriamo e inchiniamoci, inginocchiamoci davanti all’Eterno che ci ha fatti!
6Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette!
7Poich’egli è il nostro Dio, e noi siamo il popolo ch’egli pasce, e il gregge che la sua mano conduce.
7Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält,
8Oggi, se udite la sua voce, non indurate il vostro cuore come a Meriba, come nel giorno di Massa nel deserto,
8ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes.
9quando i vostri padri mi tentarono, mi provarono e videro l’opera mia.
9'Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.
10Quarant’anni ebbi in disgusto quella generazione, e dissi: E’ un popolo sviato di cuore, e non han conosciuto le mie vie.
10Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.
11Perciò giurai nell’ira mia: Non entreranno nel mio riposo!
11Seepärast ma vandusin oma vihas: Nad ei pääse minu hingamisse!'