¹Ay atmaten akken ma tellam dagi meẓẓi meqqeṛ, semḥesset ed tura a wen-d-iniɣ ayen s wayes ara dafɛeɣ ɣef yiman-iw !

¹'Mehed, vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!'

²Mi slan iheddeṛ-asen-d s tɛibṛanit, ssusmen meṛṛa iwakken a s-slen. Dɣa yenna :

²Kui nad kuulsid, et ta peab neile kõnet heebrea keeles, jäid nad veel rahulikumaks. Ja Paulus ütles:

³Nekk n wat Isṛail, ț-țideț luleɣ di temdint n Sars n tmurt n Silisya, lameɛna țțuṛebbaɣ di temdint-agi n Lquds. Lliɣ d anelmad n ccix Gamalyel s yiman-is ; yesselmed-iyi akken ilaq amek ara tebɛeɣ ccariɛa i d-ǧǧan lejdud-nneɣ. Ttabaɛeɣ seg ul-iw abrid n Sidi Ṛebbi, am kunwi ass-agi.

³'Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete.

⁴Qehṛeɣ armi d lmut wid ittabaɛen abrid-agi ajdid n Sidna Ɛisa, am yergazen am tlawin, țțawiɣ-ten-id ɣer leḥbus țwarzen.

⁴Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi.

⁵Lmuqeddem ameqqran ț-țejmaɛt n lɛuqal atnan d inigan ma bɣan a d-cehden ; d nutni s yiman-nsen i yi-d-yefkan tibṛatin i watmaten n Dimecq, syenna a d-awiɣ țwarzen ɣer temdint n Lquds, wid akk yumnen s webrid-agi, iwakken a ten-ɛaqben.

⁵Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult Jeruusalemma, et neid karistataks.

⁶Lliɣ tedduɣ deg webrid, qṛib ad awḍeɣ ɣer temdint n Dimecq. Aț-țili d țnaṣfa n wass, taswiɛt kan, yiwet n tafat tameqqrant tewwet-ed seg igenni, tețfeǧǧiǧ, tezzi-yi-d.

⁶Aga sündis, kui ma olin teel ja lähenesin Damaskusele, et lõuna ajal välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast.

⁷Ɣliɣ ɣer lqaɛa, sliɣ i yiwen n ṣṣut i yi-d-iqqaṛen : Caɛul, a Caɛul, acuɣeṛ i yi tețqehhiṛeḍ ?

⁷Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlevat: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?'

⁸Nniɣ-as : Anwa-k, a Sidi ? Yenna-yi-d : Nekk d Ɛisa Anaṣari, win akken i tețqehhiṛeḍ.

⁸Mina aga vastasin: 'Kes sa oled, isand?' Tema ütles mulle: 'Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sina taga kiusad!'

⁹Wid yellan yid-i walan tafat-nni, lameɛna ur slin ara i ṣṣut i yi-d iheddṛen, dɣa nniɣ : Acu i tebɣiḍ a t-xedmeɣ a Sidi ?

⁹Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis.

¹⁰Sidna Ɛisa yenna-yi-d : Ekker, ṛuḥ ɣer Dimecq, dinna ara k-d-inin ayen akk ilaqen a t-txedmeḍ.

¹⁰Siis ma ütlesin: 'Mis ma pean tegema, Issand?' Issand aga ütles mulle: 'Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse sulle kõik, mis sul on määratud teha.'

¹¹Imi iyi-tesderɣel tafat-nni s ufeǧǧeǧ-ines, d imdukkal-iw i yi ṭṭfen afus armi wwḍeɣ ɣer Dimecq.

¹¹Aga kuna ma selle valguse kirkuse tõttu ei näinud, talutasid mu kaaslased mind kättpidi, ja ma jõudsin Damaskusesse.

¹²Yella dinna yiwen wergaz isem-is Ananyas, d argaz iḍuɛen Sidi Ṛebbi, yerna yettabaɛ ccariɛa ; at Isṛail meṛṛa izedɣen di temdint n Dimecq țcehhiden fell-as s lxiṛ.

¹²Aga keegi Hananias, Seaduse järgi vaga mees, kel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,

¹³Yusa-d ɣuṛ-i yenna-yi-d : A Caɛul a gma, Sidi Ṛebbi yerra-yak-d iẓri ! Di teswiɛt-nni, yuɣal-iyi-d yezṛi, dɣa walaɣ-t.

¹³tuli minu juurde. Ta seisatas mu kõrval ja ütles: 'Vend Saul, näe jälle!' Ja selsamal hetkel ma nägin jälle ja vaatasin talle otsa.

¹⁴Ananyas yenna-yi-d : Sidi Ṛebbi n lejdud-nneɣ yextaṛ ik aț-țissineḍ lebɣi-ines, aț-țwaliḍ s wallen-ik win yellan d Aḥeqqi, aț-țesleḍ imeslayen seg yimi-is .

¹⁴Tema aga ütles: 'Meie isade Jumal on su määranud tunnetama tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust,

¹⁵axaṭer aț-țuɣaleḍ d inigi-ines zdat yemdanen meṛṛa ɣef wayen akk i teẓriḍ d wayen iwumi tesliḍ.

¹⁵sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud.

¹⁶Tura d acu i tețṛaǧuḍ ? Kker aț-tețwaɣeḍseḍ, aț-țizdigeḍ seg ddnubat-ik m'ara tedɛuḍ s yisem-is.

¹⁶Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!'

¹⁷Asmi uɣaleɣ ɣer temdint n Lquds, yiwen n wass lliɣ țẓallaɣ deg wefrag n lǧameɛ iqedsen, iweḥḥa-yi-d Sidi Ṛebbi,

¹⁷Aga sündis, et kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, olin ma nagu endast ära

¹⁸walaɣ Sidna Ɛisa yenna-yi-d : Ffeɣ s lemɣawla si temdint n Lquds, axaṭer ur qebblen ara ayen s wayes ara tcehdeḍ fell-i.

¹⁸ja nägin teda mulle ütlevat: 'Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta.'

¹⁹Nniɣ : A Sidi, ssnen-iyi ! Sran s yiman nsen belli ttabaɛeɣ si lǧameɛ ɣer wayeḍ wid yumnen yis-ek iwakken a ten-erreɣ ɣer lḥebs ad țewten.

¹⁹Ja mina ütlesin: 'Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad.

²⁰Ula d Stifan inigi-inek, mi ssuzlen idammen-is lliɣ dinna, qebleɣ at nɣen yerna ɛusseɣ leḥwayeǧ n wid i t-yenɣan.

²⁰Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid.'

²¹Dɣa Sidi Ṛebbi yenna-yi-d : Ṛuḥ a k-ceggɛeɣ ɣer lebɛid ɣer wat leǧnas ur nelli ara n wat Isṛail.

²¹Ja tema ütles mulle: 'Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!''

²²Smeḥsisen-as armi d awal-agi imiren ɛeggḍen nnan : Ekkset si ddunit argaz am wagi ! Ur t-țaǧǧat ara ad yidir !

²²Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: 'Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!'

²³Țɛeggiḍen, ṭeggiṛen leḥwayeǧ nsen, ssafagen aɣebbaṛ ɣer igenni.

²³Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid,

²⁴Lqebṭan n Ṛuman yumeṛ ad skecmen Bulus ɣer lbeṛj, a t-ewten s ujelkkaḍ ( s ucelliṭ ) iwakken ad issinen sebba ɣef wacu țɛeggiḍen fell-as.

²⁴käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid.

²⁵Mi t-cudden s tɣeggadin, Bulus yenna i lqebṭan yellan dinna : Eɛni iserreḥ-awen lqanun aț țewtem aṛumani s ujelkkaḍ uqbel ad iɛeddi di ccṛeɛ ?

²⁵Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: 'Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?'

²⁶Ɣef yimeslayen-agi, lqebṭan-nni iṛuḥ ɣer wemdebbar ameqqran yenna-yas : Ḥader aț-țewteḍ argaz-agi ! D aṛumani !

²⁶Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: 'Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.'

²⁷Amdebbar ameqqran mi d-yusa ɣer Bulus, yenna-yas : Ț-țideț kečč d aṛumani ? Ih, d aṛumani i lliɣ !

²⁷Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: 'Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?' Tema ütles: 'Olen küll.'

²⁸Amdebbar ameqqran yenna : Nekk aṭas n yedrimen i fkiɣ iwakken ad uɣaleɣ d aṛumani. Bulus yerra-yas : Nekk, seg wasmi i d-luleɣ i rseɣ di lekwaɣeḍ d aṛumani.

²⁸Ülempealik vastas: 'Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.' Paulus aga ütles: 'Ent mina olen sellesse sündinud.'

²⁹Imiren widak i d-ikkren a t wten, ṭṭaxṛen-as. Lqebṭan ameqqran s yiman-is yuggad mi geẓra Bulus d aṛumani yerna icudd-it.

²⁹Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud.

³⁰Azekka-nni, imi i gebɣa ad yissin wemdebbar ameqqran ɣef wacu i d-ccetkan fell-as wat Isṛail, iserreḥ i Bulus, yumeṛ i lmuqedmin akk-d usqamu n ccṛeɛ ad nnejmaɛen. Dɣa yewwi-d Bulus isbedd-it-id zdat-nsen.

³⁰Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.