1Aɣribas yenna i Bulus : -- Atan ɣuṛ-ek wawal, tzemreḍ aț-țdafɛeḍ ɣef yiman-ik. Bulus yerfed afus-is iwakken ad idafeɛ ɣef yiman-is, yenna :
1Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Sul on luba enese eest rääkida.' Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:
2Feṛḥeɣ aṭas ay agellid Aɣribas imi zdat-ek ara ɛeddiɣ di ccṛeɛ ass-agi ɣef wayen akk i ccetkan fell-i wat Isṛail,
2'Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad,
3axaṭer tesneḍ akken ilaq leɛwayed akk-d yimeslayen-nsen ; di leɛnaya-k ihi semḥess-iyi-d s leɛqel.
3sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!
4At Isṛail ssnen tikli-inu si temẓi-w, axaṭer țțuṛebbaɣ di temdint n Lquds ger warraw n tmurt-iw.
4Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik juudid,
5Ssnen-iyi si zik ma bɣan ad cehden fell-i. Lliɣ d afarizi, tebɛeɣ leqwanen iweɛṛen yeɛnan ddin-nneɣ di tejmaɛt n ifariziyen.
5kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema kildkonna usukommete järgi.
6Beddeɣ ass-agi di ccṛeɛ axaṭer ssarmeɣ aț-țwakmel lemɛahda-nni i gefka Sidi Ṛebbi i lejdud-nneɣ.
6Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.
7Tnac leɛṛac-nneɣ i gɛebden Ṛebbi am yiḍ am ass, țṛaǧun a d-taweḍ lemɛahda-agi i ssaramen. Ɣef wusirem-agi i ccetkan wat Isṛail fell-i.
7Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.
8Ay agellid Aɣribas, acuɣeṛ i tɣilem d lmuḥal a d-isseḥyu Sidi Ṛebbi lmegtin ?
8Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid üles äratab?
9Ma d nekkini, di tazwara ɛeṛdeɣ ad xaṣmeɣ s wayen yellan di tezmert-iw, isem-agi n Ɛisa Anaṣari ;
9Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.
10d ayen i xedmeɣ di temdint n Lquds, rriɣ aṭas imasiḥiyen ɣer lḥebs, yerna d lmuqedmin imeqqranen i yi-d-yefkan țesriḥ-agi. M'ara ḥekkmen fell-asen s lmut, nekkini qebbleɣ ;
10Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt.
11qehṛeɣ-ten acḥal d abrid si lǧameɛ ɣer wayeḍ, ḥeṛseɣ-ten ad ṭṭixṛen i webrid-agi n Ɛisa ; deg urrif-iw ameqqran, țṛuḥeɣ armi ț-țimdinin tibeṛṛaniyin iwakken a ten-qehhṛeɣ.
11Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.
12Ɣef wannect-nni lmuqedmin imeqqranen fkan-iyi tazmert s wayes ṛuḥeɣ ɣer temdint n Dimecq.
12Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,
13Taswiɛt kan di țnaṣfa wass ay agellid, walaɣ deg webrid yiwet n tafat i d-yekkan seg igenni, tețfeǧǧiǧ akteṛ n yiṭij, tezzi-yi-d i nekk akk-d wid yellan yid-i,
13siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber.
14neɣli akk ɣer lqaɛa. Sliɣ i ṣṣut i d-iqqaṛen s tmeslayt taɛibṛanit : A Caɛul, a Caɛul ! Acuɣeṛ i yi tețqehhiṛeḍ ? Yewɛeṛ fell-ak aț-țɛaṣiḍ inezlan.
14Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!'
15Rriɣ-as : Anwa-k a Sidi ? Yenna-yi-d : Nekkini d Ɛisa-nni i tețqehhiṛeḍ ;
15Mina aga ütlesin: 'Kes sa oled, isand?' Aga Issand vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
16kker fell-ak, bedd ɣef yidaṛṛen-ik, ḍehṛeɣ-ak-d iwakken a k-rreɣ d aqeddac-iw, d inigi ɣef wayen twalaḍ ass-agi d wayen ara k-d-sekneɣ sya d asawen.
16Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.
17Xtaṛeɣ-k-id si ger wat Isṛail akk-d leǧnas nniḍen uɣuṛ ara k ceggɛeɣ. A sen-teldiḍ allen
17Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan
18iwakken a d ffɣen si ṭṭlam ɣer tafat, si tezmert n Cciṭan ɣer tezmert n Ṛebbi, ad amnen yis-i, iwakken a sen-neɛfuɣ ddnubat-nsen, ad sɛun amkan ger wid i gextaṛ Sidi Ṛebbi.
18avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.'
19Daymi, ay agellid Aɣribas, ur ɛuṣaɣ ara aweḥḥi i yi-d-yusan seg igenni.
19Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
20Bdiɣ abecceṛ di temdint n Dimecq akk-d ț-țemdint n Lquds, beccṛeɣ daɣen di tmurt n Yahuda meṛṛa, di taggara, beccṛeɣ i wat leǧnas ur nelli ara seg wat Isṛail, nhiɣ-ten ad tuben, a d-uɣalen ɣer webrid n Ṛebbi, ad xedmen lecɣal i d-ițbegginen belli tuben s wul-nsen.
20vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
21Ɣef wannect-agi i yi-ṭṭfen wat Isṛail deg wefrag n lǧameɛ iqedsen, ɛeṛden ad iyi-nɣen.
21Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
22Lameɛna s lemɛawna n Sidi Ṛebbi, ddreɣ armi d ass-a, țbecciṛeɣ i yemdanen meṛṛa, ama d ameɣbun ama d ameṛkanti ; yerna ayen i d-qqaṛeɣ, d ayen akken i ɣef d-caren lenbiya akk-d Sidna Musa :
22Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
23yeɛni Lmasiḥ ad iɛteb, d nețța i d amezwaru ara d-iḥyun si ger lmegtin, ad ibecceṛ tafat i wegdud n wat Isṛail akk-d leǧnas nniḍen.
23et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.'
24Akken yella Bulus yețdafaɛ ɣef yiman-is, Fistus yenṭeq-ed s leɛyaḍ, yenna : Iffeɣ-ik leɛqel a Bulus ! Lketṛa n tmusni-inek tessufeɣ-ak leɛqel !
24Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: 'Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!'
25Bulus yerra-yas : Ur iyi-iffiɣ ara leɛqel a Fistus ameqqran ! Ayen akka i d-qqaṛeɣ d imeslayen n tideț yesɛan ṣṣwab.
25Aga Paulus ütles: 'Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
26Ula d agellid Aɣribas, yeɛlem s wayagi ; daymi i d-mmeslayeɣ zdat-es ɛinani, imi mačči s tuffra i gedṛa wannect-a.
26Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
27Ay agellid, tumneḍ s wayen i d-nnan lenbiya ? Sriɣ tumneḍ yis-sen !
27Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!'
28Aɣribas yenna i Bulus : Lemmer a yi-d ternuḍ kra yimeslayen ahat ad iyi-tqenɛeḍ ad uɣaleɣ d amasiḥi !
28Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!'
29Bulus yenna-yas : A wi-yufan a Ṛebbi, mačči d keččini kan, lameɛna ula d wid akk i yi-d-ismeḥsisen ass-agi, aț-țuɣalem am nekk tura neɣ deg ussan i d-iteddun, ḥaca snasel-agi i yi cudden !
29Paulus vastas: 'Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!'
30Dɣa agellid Aɣribas, lḥakem Fistus, Birinis d wid akk yeqqimen yid-sen, kkren-d.
30Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
31Mi kkren ad ṛuḥen, nnan wway gar-asen : Argaz-agi ur ixdim ula d acemma yuklalen lmut neɣ lḥebs.
31ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: 'See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.'
32Aɣribas yenna i Fistus : Argaz-agi izmer ad ițțuserreḥ lemmer ur yerẓi ara ccṛeɛ ɣer Qayṣer.
32Aga Agrippa lausus Festusele: 'Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.'