¹¶ Aue te mate mo Ariere, mo Ariere, mo te pa i noho ai a Rawiri! tapiritia iho tetahi tau ki tetahi tau; mahia nga hakari i nga wa e rite ai:

¹Häda sulle, Ariel, Ariel, linn, kus Taavet leeri üles lõi! Lisandugu aastale aasta, tehku seatud pühad oma ringkäiku,

²Hei reira raru ai i ahau a Ariere, a ka pouri; ka tangi: a ka rite ia ki ahau ano ko Ariere.

²mina rõhun Arieli: tuleb kurbus ja kurvastus ja ta muutub mulle otsekui ohvrialtariks.

³Ka nohoia atu ano koe e ahau, a karapoi noa; ka whakapaea koe ki te parepare, ka ara ano i ahau he taiepa hei tatau ki a koe.

³Ma löön su vastu üles ringikujulise leeri, ümbritsen sind valvega ja püstitan su vastu piiramisseadmed.

⁴A ka whakahokia iho koe, ka korero ake i te whenua; ka iti ano tau kupu i roto i te puehu; ka rite tou reo ki to te tangata i te atua maori, he mea puta ake i te whenua, ka kohimu ake tau kupu i roto i te puehu.

⁴Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu.

⁵Ko te huihuinga ia o ou hoariri ka rite ki te puehu ririki, a koe te huihuinga o te hunga nanakia ki te papapa e rere atu ana: ae ra, ka hemorere tonu.

⁵Su vaenlaste hulk on otsekui peenike tolm, rõhujate jõuk lendlevate aganate sarnane. Sest silmapilkselt, äkitselt sünnib,

⁶Ka pa ta Ihowa o nga mano ki a ia, he whatitiri, he ru, he reo nui, he tukauati, he tupuhi, he mura ahi e ka ana.

⁶et vägede Issandalt tuleb sulle katsumine äikese, maavärisemise ja suure mürinaga, tuulispea ja marutuulega ning hävitava tuleleegiga.

⁷A ka rite ki te moe, ki te rekanga kanohi o te po nga iwi maha katoa e whawhai ana ki Ariere, ara te hunga katoa e ngangare ana ki a ia, ki tona pa kaha, e whakatupu kino ana hoki i a ia.

⁷Ja nagu unenägu, öine nägemus, on kõigi Arieli vastu sõdivate rahvaste hulk, samuti kõik, kes sõdivad tema ja ta kindluste vastu ning ahistavad teda.

⁸Ka rite ano ki te tangata matekai e moe ana, na kei te kai ia; heoi, kei te ohonga ake, e takoto kau ana tona wairua: ka rite hoki ki te tangata matewai e moe ana, na kei te inu ia; te ohonga ake, kahore he kaha, kei te hiahia ano tona wairua: ko te rite tera o te hui o nga iwi katoa e whawhai ana ki Maunga Hiona.

⁸See on, nagu näeks näljane und, et vaata, ta sööb. Kui ta ärkab, siis on ta hing täitmata. Või nagu näeks janune und, et vaata, ta joob. Kui ta ärkab, vaata, siis on ta nõrk ja ta hing on närbunud. Samuti sünnib kõigi rahvaste hulkadega, kes sõdivad Siioni mäe vastu.

⁹¶ E tu koutou, e miharo; e hari, a ka matapo: e haurangi ana ratou, ehara ia i te waina; e hurori ana, engari ehara i te wai kaha.

⁹Pidage ja hämmastuge, saage pimedaks ja ärge nähke! Nad on joobnud, aga mitte veinist, nad vaaruvad, aga mitte vägijoogist.

¹⁰No te mea kua ringihia e Ihowa te wairua o te moe au tonu ki runga ki a koutou, kua oti ano i a ia te whakamoe o koutou kanohi, nga poropiti; ko o koutou rangatira, ko nga matakite, kua taupokina e ia.

¹⁰Sest Issand on valanud teie peale unisuse vaimu ja on sulgenud teie silmad, prohvetid, ning katnud teie pead, nägijad.

¹¹A ka rite ki a koutou te kitenga katoa ki nga kupu o tetahi pukapuka i hiritia, e hoatu ana e nga tangata ki tetahi tangata matua ki te korero pukapuka, ka mea atu, Tena, korerotia tenei: a ka mea mai ia, E kore e taea e ahau, e hiri na hoki.

¹¹Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse: 'Loe ometi!', siis ta vastab: 'Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.'

¹²Na ka hoatu taua pukapuka ki te mea kahore nei e matau ki te korero pukapuka; na ko te kianga atu, Tena, korerotia tenei: ano ra ko ia, Kahore ahau e matau ki te korero.

¹²Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: 'Loe ometi!', siis vastab see: 'Ma ei tunne kirja.'

¹³Na ka mea te Ariki, I te mea e whakatata ana mai te iwi nei ki ahau, a e whakahonore ana i ahau ki to ratou mangai, ki o ratou ngutu, otiia e matara noa atu ana i ahau o ratou ngakau, a ko to ratou wehi ki ahau he mea whakaako e ta te tangata to hutohu:

¹³Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,

¹⁴Na, ka tahuri ahau ki te mahi i tetahi mahi whakamiharo ki waenganui i tenei iwi, he mahi whakamiharo rawa, he miharo whakaharahara: ka whakamotitia hoki nga whakaaro o o ratou mea whakaaro nui, ka ngaro te matauranga o o ratou mea mohio.

¹⁴siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet - imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.

¹⁵Aue te mate mo te hunga e whai ana i te wahi hohonu, kia ngaro ai to ratou whakaaro i a Ihowa; a kei te pouri a ratou mahi, e mea ana hoki, Ko wai e kite ana i a tatou? ko wai e matau ana ki a tatou?

¹⁵Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: 'Kes meid näeb? Kes meid tunneb?'

¹⁶Ta koutou whakaputa ke! E kiia ranei te kaihanga rihi he rite ki te paru? e ki ake ranei te mea i hanga ki tona kaihanga, Kihai ahau i hanga e ia? e mea ake ranei te mea i mahia ki tona kaimahi, Kahore ona matauranga?

¹⁶Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: 'Tema ei ole mind teinud!' või ütleb kuju oma voolijale: 'Tema ei oska midagi!'?

¹⁷¶ He teka ranei he iti rawa nei te takiwa, a ka puta ke a Repanona hei mara whai hua, a ka kiia te mara whai hua hei ngahere?

¹⁷Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?

¹⁸I taua ra ka rongo nga turi i nga kupu o te pukapuka, ka kite ano nga kanohi o nga matapo i roto i te kakarauri, i te pouri.

¹⁸Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.

¹⁹Ka neke ake ano te hari o te hunga mahaki ki a Ihowa, ka koa ano nga tangata rawakore ki te Mea Tapu o Iharaira.

¹⁹Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.

²⁰Kua moti hoki te tangata nanakia; a ko te tangata whakahi, kua poto; kua hatepea atu ano te hunga katoa i whanga ki te kino:

²⁰Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja,

²¹E whakatau he nei ki te tangata e korero ana, e whakatakoto rore nei mo te kairiri o te he i te kuwaha; a kahore he rawa i whakapeaua ketia ai e ratou te tangata tika.

²¹kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale.

²²Na ko te kupu tenei a Ihowa, nana nei a Aperahama i hoko, mo te whare o Hakopa, E kore a Hakopa e whakama aianei, e kore ano e koma tona mata aianei.

²²Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam.

²³Engari kia kite ia i ana tamariki, i te mahi a oku ringa, i roto i a ia, ka whakatapua e ratou toku ingoa; ae ra, ka whakatapua ano e ratou te Mea Tapu o Hakopa, a ka wehi ki te Atua o Iharaira.

²³Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat.

²⁴Ka mohiotia ano te matauranga e nga wairua kotiti ke, a ka ako te hunga amuamu ki te kupu mohio.

²⁴Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.