¹¶ Kei hae koe ki te hunga kino, kaua hoki e hiahia hei hoa mo ratou.

¹Ära kadesta kurje inimesi ja ära ihalda olla nende juures,

²Ko ta to ratou ngakau hoki e whakaaro ai, he tukino, ko ta o ratou ngutu e korero ai, he whanoke.

²sest nende süda kavatseb vägivalda ja nende huuled räägivad paha!

³¶ Ma te whakaaro nui ka hanga ai te whare, a ma te matauranga ka u ai:

³Tarkusega ehitatakse koda ja arukusega kinnitatakse,

⁴Ma te mohio hoki ka ki ai nga ruma i nga taonga utu nui katoa, i nga mea ahuareka.

⁴tunnetusega täidetakse kambrid igasuguse kalli ja kauni varaga.

⁵He kaha te tangata whakaaro nui; ae, e whakanuia ana e te tangata mohio te kaha.

⁵Tark mees on tugev ja teadja mees tugevdab oma jõudu.

⁶Na kia pai te ngarahu ina anga koe ki te whawhai: kei te tokomaha hoki o nga kaiwhakatakoto whakaaro te ora.

⁶Sest targal juhtimisel sa võid pidada sõda, ja võit on seal, kus on rohkesti nõuandjaid.

⁷¶ He tiketike rawa te whakaaro nui mo te wairangi: e kore e kuihi tona mangai i te kuwaha.

⁷Tarkus on rumalale kõrge - ta ei tee väravas oma suud lahti.

⁸Ko te tangata e whakaaro ana ki te kino, ka kiia he whanoke.

⁸Kes kavatseb kurja, seda hüütakse salasepitsejaks.

⁹He hara te whakaaro wairangi: he mea whakarihariha ano ki te tangata te tangata whakahi.

⁹Meeletu tegu on patt ja pilkaja on inimeste meelest jäle.

¹⁰¶ Ki te ngoikore koe i te ra o te he, he iti tou kaha.

¹⁰Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene.

¹¹¶ Whakaorangia te hunga e kawea atu ana ki te mate, a puritia mai hoki e koe te hunga e meatia ana kia whakamatea.

¹¹Päästa need, keda viiakse surma, ja peata, kes vanguvad tapmisele!

¹²Ki te mea koe, Nana, kihai tenei i mohiotia e matou: kahore ianei te kaipauna ngakau i te whakaaro ki tera? a, ko te kaitiaki o tou wairua, kahore ranei ia e mohio? e kore ranei e homai e ia ki te tangata kia rite ki tana mahi?

¹²Kui sa ütled: 'Vaata, me ei teadnud seda', kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda.

¹³¶ Kainga, e taku tama, te honi, he pai hoki; me te honikoma, he mea reka hoki ki tou mangai:

¹³Söö, mu poeg, mett, sest see on hea, ja kärjemesi on su suulaele magus!

¹⁴Ka mohio ai koe ki te whakaaro nui, he mea ki tou wairua: ki te kitea e koe, he tukunga iho ano tona, e kore hoki tau i tumanako ai e hatepea.

¹⁴Tea, et nõnda on ka tarkus su hingele: kui sa selle leiad, siis on sul tulevik ja su lootus ei kao!

¹⁵¶ Kaua, e te tangata kino, e whanga ki te nohoanga o te tangata tika; kei tukino koe ki tona takotoranga.

¹⁵Ära varitse, õel, õige eluaset, ära hävita tema puhkepaika!

¹⁶E hinga ana hoki te tangata tika, e whitu hinganga, ka ara ake ano: ka whakataka ia te hunga kino e te he.

¹⁶Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles, aga õelad komistavad õnnetusse.

¹⁷¶ Kaua e harakoa ki te hinga tou hoariri, kaua hoki tou ngakau e hari ina taka ia:

¹⁷Ära tunne rõõmu oma vihamehe langusest ja ärgu hõisaku su süda, kui ta komistab,

¹⁸Kei kite a Ihowa, a ka he ki tana titiro, a ka tahuri atu tona riri i a ia.

¹⁸et see ei oleks paha Issanda silmis, kui ta seda näeb, ja et ta ei pööraks oma viha tema pealt!

¹⁹¶ Kei mamae koe, he mea mo nga kaimahi i te kino, kei hae hoki ki te hunga kino.

¹⁹Ära ärritu kurjade pärast, ära kadesta õelaid,

²⁰Kahore hoki he mutunga pai ki te tangata kino; ka keto hoki te rama a te hunga kino.

²⁰sest kurjal ei ole tulevikku, õelate lamp kustub!

²¹¶ E taku tama, e wehi ki a Ihowa, ki te kingi hoki: a, kaua e whakauru noa atu ki te hunga e mea ana ki te whakaputa ke.

²¹Mu poeg, karda Issandat ja kuningat, ära seltsi mässajatega, nendega, kes mõtlevad teisiti!

²²No te mea ka puta tata te aitua mo ratou: a ko wai ka mohio ki te whakangaromanga o raua tokorua?

²²Sest äkitselt kerkib nendelt hukatus ja kes teab nende mõlema õnnetust?

²³¶ He whakatauki ano hoki enei na te hunga whakaaro nui. Ehara i te mea pai kia whakaaro ki te kanohi tangata ina whakawa.

²³Needki on tarkade sõnad: Erapoolikus kohtus ei ole hea.

²⁴Ko te tangata e mea ana ki te tangata kino, He tika koe; ka kanga nga iwi ki a ia, ka whakarihariha nga tauiwi ki a ia.

²⁴Kes ütleb õelale: 'Sa oled õige', seda neavad inimesed, sajatavad rahvahulgad;

²⁵Otiia ka koa nga ngakau o te hunga e riria ai tona he, ka tau iho ano hoki te manaaki pai ki runga ki a ratou.

²⁵aga neil, kes noomivad, käib käsi hästi ning neile tuleb õnn ja õnnistus.

²⁶Ka kihia e ia nga ngutu e whakahoki ana i nga kupu tika.

²⁶Õige vastus on otsekui suudlus huultele.

²⁷¶ Meinga kia takoto pai tau mahi i waho, kia rite hoki hei meatanga mau i te mara; muri iho ka hanga i tou whare.

²⁷Tee enne oma tööd väljas ja hari oma põldu, siis alles ehita enesele koda!

²⁸¶ Kaua koe e tu hei kaiwhakaatu he mo tou hoa, i te mea kahore he take; a kaua e tinihanga ki ou ngutu.

²⁸Ära ole põhjuseta tunnistajaks oma ligimese vastu, või tahad sa ometi petta oma huultega?

²⁹Kaua e ki, Ka meatia ano e ahau ki a ia tana i mea ai ki ahau; ka rite ki ta te tangata mahi taku e whakahoki ai ki a ia.

²⁹Ära ütle: 'Nõnda nagu tema tegi minule, nõnda teen mina temale, ma tasun mehele ta tegu mööda.'

³⁰¶ I haere ahau i te taha o te mara a te mangere, i te taha hoki o te mara waina a te tangata kahore ona mahara;

³⁰Ma läksin mööda laisa põllust ja arutu inimese viinamäest,

³¹Na, kua tupuria katoatia e te tataramoa, kapi tonu te mata o te mara i te ongaonga, a ko to reira taiepa kohatu kua oti te wahi.

³¹ja vaata, see oli üleni kasvanud umbrohtu, selle pinda katsid nõgesed ja kiviaed oli maha kistud.

³²Katahi ahau ka titiro, ka ata whakaaroaro: ka kite ahau, a ka hopu mai hei ako moku.

³²Kui ma seda nägin, siis panin südamesse, vaatasin ja võtsin õpetust:

³³Kia iti ake nei te wahi e parangia ai, kia iti ake nei te moe, kia iti ake te kotuituitanga o nga ringa ka moe ai:

³³veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,

³⁴Ka pera te haerenga mai o tou muhore ano he kaipahua; o tou rawakore hoki ano he tangata mau patu.

³⁴siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.